reede, 9. oktoober 2015

mingi pealkiri

Mul tegelikult on igasuguseid mõtteid, millest kirjutada, kuid aega napib, sest viimased nädalad on olnud lihtsalt hullumaja. Ma ei tea, kes arvas mitu nädalat, et poole rohkem tunde polegi nagu eriti hull ja saab hakkama küll, sest see inimene on lihtsalt peast soe.

Ma ei taha teada ka, palju mul töid nädalavahetuseks on kogunenud, kuid neid on kindlasti üle saja. Ja see pole, et ma ei ole neid parandanud, ma ikka parandan ka, eilegi näiteks üle 20 töö, kuid täna tuli 50 asemele. Vähemalt ei saa vist ükski õpetaja öelda, et appi, täna polegi midagi teha (ma ei saanud seda isegi suvel öelda, sest kogu aeg olid mingid värgid, ma lihtsalt ei teinud midagi). 

Aga igatahes on uni ja tööde parandamine ja ühe klassi lõpmatu lärm mu aju vist pehmeks juba teinud, sest mõtlesin pajatada vahepeal ilusatest asjadest. Nimelt on mul ikka selliseid momente ka. Vahel on nii, et ma olen klassis, aga näeksin end just kui kõrvalt või eemalt (pole üldse vaimuhaige) ja siis tuleb täielik jah-ma-olen-õpetaja-tunne (tavaliselt on appi-ma-olen-õpetaja). 

Näiteks silbitasime viiendikega ajaleheartikleid. Seisin siis klassi tagaotsas ja lugesin mingeid plakateid, mis seintel olid, ja kõik tegid tööd. Reaalselt ka nagu töötas kogu klass kaasa. Keegi ei ohkinud, kui mõttetu see on või et see on maailma kõige raskem ülesanne või et tal on igav ja kõht on tühi ja on palav/külm/peavalu või ei küsinud, kas see on ikka kohustuslik ülesanne või ei lobisenud pinginaabriga mingist mõttetust arvutimängust. Ma kuulen ainult töötamist.



Muidugi kipuvad sellised momendid päris kiiresti ununema, kui näiteks järgmine klass arutab tunni ajal, kes peeretas ja poisid üritavad mingit tüdrukut selles süüdistada...

4 kommentaari:

  1. Oh, ma tean täpselt, mida see tunne tähendab, kui klass vaikselt kaasa töötab. :) Mis sellest üle jääb, moodustab põhjuse, miks mina ei sobinud või ei soovinud jääda õpetajaks. Ei ole tuju end enneaegselt hauda viia.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. jah, kahtlen ise ka, et suudaksin näiteks 30-40 aastat järjest koolis olla, ilma et hulluks läheksin.

      Kustuta
  2. See enese kõrvaltvaatamine esineb tavaliselt magades. Küsisin kord Vigala sassilt, et mis jama sellega on, et näen end nagu kõrvalt. Ta ütles, et tegemist on irdhingega, mis magades inimesest lahkub ja vaatab mahajäänud keha kusagilt ülalt või kõrvalt. Teen siit järelduse, et magad tunni ajal püstijalu ja tegutsed zombina, aga irdhing vahib ja imestab :D

    VastaKustuta