Luuletus on luuletusekujuline jutt ehk noppeid kontrolltööst

 Tunnen jälle tungivat vajadust talletada mõned kirjanduse kontrolltööde parimad palad. Seekord on autoriks kaheksandikud ja teemaks eepika (st proosažanrid, lisaks realism ja romantism).

Enne veel tahan selgitada, kuidas me nende mõistetega oleme 1. veerandil tööd teinud. 

1) Kõik õpilased pidid kirjutama mõisted vihikusse koos selgitusega (õpikus oli enamik vastustest olemas, pidi maha kirjutama).

2) Kontrollisime ja parandasime kõik koos.

3) Üks tund pidid koostama mõistete põhjal ristsõna, järgmine tund klassikaaslase koostatud ristsõna lahendama. See on muide geniaalne viis, kuidas sisustada kaks ainetundi nii, et ise peab ainult klassis targa näoga ringi jalutama. Ma isegi mõtlesin, et tekitan õpilastele häid hindeid ja korjasin ristsõnad hindamiseks ära. Mingil põhjusel oli ikka üle poole klassil tulemuseks "3"... 

4) Andsin kordamisküsimused, millele kõik pidid vastama.

5) Sõnastasin igaks juhuks mõned konkreetsed küsimused, mida lubasin kontrolltöösse kindlasti panna (ja panin ka). 

Pärast kõiki neid ülesandeid on tulemused järgmised:

Eepika on tekstis olevad ja kohtuvad tähtsad sündmused, mis on millegiga seotud VÕI eepika on looduse sõbralik ning paljudeks tegelasteks on loomad.

------

Realismis räägitakse looduslike värvidega. 

------

Seiklusromaan - romaan, kus tegelased tihti lähevad kuhugi terve raamatu VÕI romaani kujul teos, mis on ülekaaluline ja tegelane on pidevalt kitsates ja rasketes situatsioonides

------

Ilukirjandusteksti tunnus: stiilikujundus - teksti siseehitus VÕI ilukirjanduses kasutatakse omaduslikke kehasi

------

Veel üks asi. Tunni alguses lasin neil korrata paar minutit, nagu ma alati teen. Kahjuks üks õpilane ei saanud korrata, sest ta vihik oli jäänud padja alla. Sest nii ju kodus õpitaksegi. Paned aga vihiku õhtul padja alla ja oledki hommikuks tark. 

uus õppeaasta ehk katkuhaige päevikud

Tundub, et esimene täispikk töönädal niitis niimoodi pikali, et laupäevaks sain endale nohu. Nohu ongi tegelikult ainuke haigus, mis mul tavaliselt on paar korda aastas (sülitan 3 korda üle õla). Samas ma pole kordagi nohu pärast koju jäänud (ärge vangi pange), aga teatavasti on kõik aastal 2020 uus.

Kuna praegu ei tohi mitte mingisuguse haigusega koolis olla, siis igas klassis on mõned õpilased kodus. Suurematele tehakse koroonateste, väiksemad on lihtsalt mõnda aega kodus ja teevad iseseisvalt tööd. Õnneks on alles õppeaasta algus ja tempo vist rahulikum. Ükski õpetaja polnud haigeks jäänud, seega ei olnud olukord väga keeruline. VEEL! 

Mina loomulikult pean ikka eriline olema, seega olen esmaspäevast alates nohuga kodus olnud. Variante on kaks: kas olen lihtsalt kaks nädalat kodus või teen koroonatesti, mille negatiivne tulemus lubaks enne kaht nädalat kooli minna. Seletasin ära perearstile, kes leidis, et kuna olen õpetaja, siis ta kirjutab mulle ikka testi (jess!). Loomulikult ei tähenda see, et ma lõpetasin kõne ja läksin koroonatesti tegema. Ma lõpetasin kõne ja alustasin ootamist, millal testimise järjekord jõuab minuni ja siis ootan tulemusi ja siis võin tööle minna. Ei välista, et see protsess võtab samuti kaks nädalat aega...

Seni annan tunde kodus. Variandid on seni olnud järgmised:

1) mõni vaba õpetaja saab anda enda tunni minu oma ajal ja mina annan lihtsalt ülesanded kodus teha,

2) eesti keel pannakse kokku teise eesti keele rühmaga (polnud väga hea, nägi välja nagu liitklass, sest ühe nädalaga oleme suutnud juba eri teemade juurde jõuda),

3) kui on esimene/viimane tund, siis tund toimub kodus (elagu opiq.ee ja google classroom, veidi tuleb juba masendus peale, kuna pean individuaalselt parandama ja tagasisidestama 24-34 töölehte iga tunni kohta),

4) minu isiklik lemmik, mida ma saan homme proovida: õpilased on klassis ja mina kodus ning tund toimub veebitunnina. Klassis on veebikaamera, millega ma näen umbes poolt klassi. See õnnestub kindlasti suurepäraselt! 

Eesti õpetaja on liiga vana

Arvan, et kui rääkida probleemidest hariduses, siis igaüks oskab välja tuua Eesti õpetajate vanuse. See on teema, millest räägitakse kogu aeg ja igal pool. Eesti õpetajate keskmine vanus tundub olevat vähemalt 150. 

Emotsionaalselt ülesköetud naisterahvana lähen ma seda kuuldes alati veidi endast välja. Umbes sama nagu 6. klassi tunnis, kui kordame kaks nädalat õpitud teemat, kuid pool klassi vaatab ikka sellise näoga, et äkki ma viitsiks veel paar korda seletada. Mitte sellepärast, et ma ise läheneks juba 150. eluaastale. Lihtsalt sellises ühiskonnas, kus me üritame reklaamida elukestvat õpet ja kuidas 50-aastane inimene pole vana, võib veel muuta enda eriala jne, tundub natuke veider teisest küljest rääkida kogu aeg mingist keskmisest vanurist õpetajast, kes ratastooliga hommikul klassi ette lükatakse enda ärkamisaja mälestustest rääkima. 

Suutsin end igatahes jälle lolli peaga mingisugusele hariduskonverentsile kirja panna, et kuulda Väga Targa Inimese käest, kuidas õpetajad on ikka nii vanad, mis taset me siis hariduses tahame. Üldiselt ma ei käi väga hea meelega igasugustel konverentsidel ja muudel sellistel üritustel, mis on kõik sarnaselt üles ehitatud. Esinevad kas haridusvaldkonnaga mitteseotud inimesed või on mõni ametnik oma Exceli tabelite tagant püsti tõusnud, et siis kõikidele õpetajatele ka näidata, kui uhkeid tabeleid ta on viimasel ajal koostanud. Täna nägin maakonniti ja aastate lõikes sündide ja klassikomplektide prognoosi. Loomulikult eraldi toodi välja meie maakonna õpetajate eriti madal haridustase, mistõttu ei saa kvaliteetsest haridusest rääkidagi. Näidati ka slaidi palganumbritest, aga õnneks lisati ka kohe, et see on arusaadav ainult finantsteadmistega inimestele, seega eesti keele õpetajana ma ilmselgelt sellel rohkem ei peatu. Mõned kohvid ja tunnid hiljem olingi juba palju targem. 

Samas paneb mind imestama, et vanim riigikogu liige on 77-aastane ja keskmine vanus seal on 53 aastat, kuid ei näe meedias iga nädal kedagi ahastamas, et nii vanad inimesed võtavad meie riigis vastu seadusi, kuidas nad ometi võimelised selliseks tähtsaks tööks on. Nemad on elukogenud ja targad. Sama vana õpetaja on eluvõõras, pole enda silmadega näinud ei arvutit ega nutitelefoni, rääkimata nende kasutamisest. 

igavene distantsõpe

Kaua see distantsõpe kestnud ongi? Jumal teab, liiga kaua igatahes. Nädalad venivad, parandamata ülesannete virnad kasvavad (mida keegi mingil põhjusel ei paranda). 

Tundub, et ka õpilastel on veel raskem end motiveerida töid ära tegema. Plaaningi viimaseks paariks nädalaks mõnd teistsugust ja natuke loovamat ülesannet, et kõikide elu lihtsustada. Vast maailm ei saa otsa, kui 6. või 7. klassis jääb paar peatükki läbi võtmata. Kuigi sellega läheb ilmselt nagu ikka. Mina mõtlen välja mingi ülesande, ise nii uhke, et midagi lahedat ja vaheldusrikast suutsin välja mõelda, ja õpilased kukuvad undama, kui nõme see on ja et nad teeksid parema meelega ükskõik mida.

Naljakas lugu selle ülesandega. Rääkisin sõbrannale enda mõttest lasta õpilastel teha mingi lühisaade, mis tutvustaks nende valitud raamatut, kui ta küsis, kas meil lubatakse nõuda õpilasest videot, et nemad küll ei tohi. Ma olen ikka täiega ajast maha jäänud. Võib-olla meil ka ei tohi, ma lihtsalt ei tea. Pean igaks juhuks mingi muu valikuvariandi ka andma, muidu lapsevanemad jälle kukuvad igale poole helistama. 

Samas osadel õpilastel alles õppimine algab. Täna kirjutas üks üheksandik, et mis selle Google Classroomi parool on, ta hakkaks kirjandust tegema. 

Mõni on kirjanduses jõudnud kolmanda, neljanda raamatuni, aga tema läheks ja vaataks, mis seal kirjanduses siis teha vaja on. Ja mina peaksin nüüd siis rõõmsalt seda suurt pingutust arvestama, sest muidu ma olen kuripahaõel, ei tule õpilastele vastu ega mõista, kui keeruline see olukord õpilastele on. 

Vastik, kui tahaks nagu normaalne õpetaja olla, aga see tehakse nii raskeks. 

ma ei mõista lapsevanemaid

Jah, ongi nii, et ma ei ole enda eelmise nädala halaperioodist veel välja saanud. Vahepeal on nagu kõik korras, aga siis tuleb meelde, et ma olen ju õpetaja. Okei, asi pole päris nii hull (vist). Samas kui klassijuhatajaga ühendust võtsin, et uurida, kas tema oskab mulle midagi täpsemalt öelda, sain jälle noomida, et ma õpilasi ei mõista ja miks ma ometi aru ei saa, et eriolukord on. 

Seega on lapsevanemad ühendust võtnud nii õppealajuhataja kui ka enda lapse klassijuhatajaga, sest nad ei saa eesti keele õpetaja antud ülesannetest aru. Kas kellegi aju veel plahvatab seda lauset lugedes? Kus on loogika? 

Oled lapsevanem. Näed, et lapsel on e-koolis "mittearvestatud". Kui selle kohta küsid, hakkab laps rääkima, kuidas õpetaja nõuab hästi palju, pani TERVELE KLASSILE "mittearvestatud", isegi siis kui tööd olid esitatud, aga tegelikult laps ei saa arugi, mida tegema peab. Ehk isegi venitab pisara silmanurka. Seepeale sina

a) võtad ühendust klassijuhatajaga, et sõimata ja nõuda enda õigusi,

b) võtad ühendust õppealajuhatajaga, et sõimata ja nõuda enda õigusi,

c) võtad ühendust aineõpetajaga, loodetavasti mitte väga palju sõimamiseks, vaid rohkem uurimiseks, mis toimub. 

Siin oleneb muidugi, palju aega on, kas jõuab helistada nii õppealajuhatajale kui ka klassijuhatajale või ainult ühele neist. Jumala eest ei tohi ühendust võtta aineõpetajaga! 

Kogu see olukord suutis mind vahepeal isegi uskuma panna, et ma olengi südametu nõid, umbes selline, kes enamikul silme ette tuleb, kui õpetaja peale mõtleb. Vaatasin ikka korralikult üle enda nõudmised, konsulteerisin teiste õpetajatega. No ei saa aru, et maht oleks liiga suur. Eesti keeles on tavaliselt tunnitööks kaks ülesannet, mis tuleb ära teha päeva jooksul, kuid arvestan ka hiljem esitatuid, sest olen enda parandamisgraafikuga nagunii maas. Arvestan isegi neid töid, mille peale vaadates tundub, et kellegi 3-aastane sugulane on need ära teinud, sest just nii palju õigeid vastuseid on. Kirjanduses peavad nad lugema vabalt valitud raamatut nädala jooksul umbes poolteist tundi ja täitma selle kohta lugemispäevikut. Kirjandus on mul sellisel põhimõttel kõikidel klassidel, kuid teised pole veel ära surnud. Äkki vanemad on ära jaganud, millal ühendust võtta (ma ei mõtle muidugi endaga, ikka õppealajuhatajaga)? Seda olevat nii palju, et KÕIKIDEL ÕPILASTEL on kadunud igasugune motivatsioon ja jällegi keegi ei saa aru, mida tegema peab. 

Ma olen nii väsinud (see lause on kindlasti igas minu postituses), kuidas ma üritan enda arust igatpidi õpilastele vastu tulla, kuid päeva lõpuks olen ma vaenlane. Ma olen väsinud, et kui õpilasel on trimestri jooksul kõik arvestuslikud hinded mitterahuldavad ja ma panengi talle hindeks kokku "2", siis olen mina kuri ja ei oska õpetada. Isegi kui need hinded on saadud seetõttu, et ta pole aasta jooksul ühtegi raamatut avanud. Ikka ei oska mina õpetada. Mitte et ma teeksin enda tööd kiituse pärast, aga vahel tahaks, et keegi teine peale iseenda mõtleks, et oi kui tublit tööd sa teed. Ma ei ole kunagi varem nii hästi mõistnud õpetajaid, kes lihtsalt panevad kolme ära, et mitte jamadesse sattuda. 

Ma loodan, et suvevaheaeg annab mulle mingisugust mõtteselgust ja suuna, kuhu edasi.

viha välja elamas ehk harilik e-õppe päev

Praegune e-õppe olukord on juba kestnud täpselt nii kaua, et ma isegi ei oska praegu peast öelda. Järelikult juba mõnda aega. Loomulikult just see hetk, kui tunnen, et ma vist enam ei upugi kogu selles segaduses, tuleb keegi lahke inimene ja surub pea vee alla. Väike kohane hoiatus ka. Võib juhtuda, et antud postituses on imepisikene kogus emotsioone ja liialdamist. Aga hästi vähe!

Parandan mina rõõmsalt järjekordseid töölehti, oksemaik suus, sest see on nii tüütu ja ma pean lihtsalt lootma, et õpilased viitsivad korra pilgu peale visata, mida ma sinna muudkui juurde kirjutan. Olen seni parandanud põhimõtteliselt kõik ülesanded ükshaaval ära, mis ma õpilastele andnud olen, et neil oleks võimalik õppida ja saada tagasisidet tehtud tööde osas. Tean, et suur osa neist ei vaevu vaatamagi, mida ma olen tööle juurde kirjutanud, kuid kuna mõnda äkki huvitab, siis muudkui parandan ja parandan. 

Järsku saabub kiri õppealajuhatajalt. Seekord mitte mingisugune üldlisti saadetud suvaline info, millesse süvenen keskmiselt sama kaua kui õpilased minu tagasisidesse. Ei, seekord lausa eraldi mulle saadetud kiri, mis informeeris mind järgmistest asjadest:

1) õpilased kurdavad, et keegi ei saa aru, mida kirjanduses tegema peab,

2) minu tagasisidestamine ja e-koolis parandamine võtab väga palju aega,

3) ma pean õpilastelegi natukenegi vastu tulema, sest kõigil on väga raske (saan aru, et kõigil peale õpetajate),

4) vastavalt kooli õppekavale on õpilasel võimalik hinnet parandada (sest ühel õpilasel ma ei arvestanud nädal aega hiljem saadetud tööd),

5) ja minu lemmik: "anna õpilastele ka mingi kontakt, millal saab sinult abi küsida". Sest praegu, kui ma olen põhimõtteliselt hommikust hilisõhtuni valmis vastama praktiliselt kohe meilidele, Messengeris ja Google Classroomis, ei saa keegi minuga ühendust. Sest see, kui ma kirjutan pärast igat tundi tööde alla, et jumala eest küsige ometi kohe, kui mingi segadus on, tähendab hoopis seda, et ei tohi ega saa küsida! 

(Emotsionaalne sõit on kulgenud täna alates pärastlõunast teljel vihane-nutansilmadpeastkurb-vihane-tuim ja väsinud, seega ei jaksa isegi teemakohast pilti otsida.)

Olen väsinud sellest, et õpetaja on viimane kõnts, kelle peal võivad kõik ennast välja elada ja 5 minutit hiljem pean mina olema võimeline naeratama ning minema klassi ette (üks hea asi vähemalt praeguse olukorra juures, et ei peagi klassi ette naeratama minema). Siiamaani ei ole suutnud ehitada mingisugust müüri, et ei võtaks isiklikult igat rünnakut, et ei muutuks emotsionaalseks, kui tunnen, et keegi on minu suhtes ebaõiglane, et ei tahaks iga kord lahkumisavaldust lauale virutada, kui taoline olukord jälle juhtub. Ja miks ma pean üldse kasutama sõna "jälle" sellise situatsiooni juures?!

Kui sul on kõrini enda pubekaga tegelemisest, mine ja sõima ta õpetaja läbi! Kui otse ei julge, võib kirjutada ka õppealajuhatajale, kes on alati valmis edastama sinu ilusaid mõtteid anonüümselt! 

uudiseid koduõpetamise rindelt

APPPPIIII, tahan klassi tahvli ette! 

Mõned detailid:

1) Mu tööpäevad on 12-tunnised. Jah, nad olid tihti ka varem nii pikad, kuid nüüd on kõik päevad alates pühapäevast olnud sellised ja hästi ei jaksa. Tahan magada!

2) Mu silmad kukuvad varsti peast ära. Ei ole väga mõnus jõllitada hommikust õhtuni ekraani. Mida ma valesti teen, et kõik ülejäänud postitavad muudkui pilte, kuidas neil pole oma vaba ajaga midagi peale hakata ja värvivad kummuteid ja teevad suurpuhastusi? Mul tuli eile meelde, et mul on ikka veel parandamata tööd sellest ajast, kui me koolis käisime (tundub nagu umbes 6 aastat tagasi, aga okei). 

3) Mida sekund edasi, seda rohkem unustavad õpilased ära õigekirja. Minu pika jutu peale vastati Messengeris "K ss" ja ma pidin tükk aega mõtlema, enne kui aru sain, et ta ei kukkunud näoga klaviatuurile minu kommentaari lugedes, vaid ta ütles: "Okei siis." Mul endal ilmuvad ka vahel sellised segased jutud, aga siis on tavaliselt nende autor mu kolmeaastane. 

4) Ma otsisin just KOLM TUNDI kadunud töid. Eile veel rõõmustasin terve õhtu, kui ässalt koostasin Google Classroomis kontrolltööd, kõik õpilased tegid täna hommikul selle ära, mina ikka veel nii rõõmus. VALE! Läksin siis vaatama, kui suurepäraselt mu õpilastel see õnnestus ja töid pole! Pöördusin abikaasa poole, kes on minu nr 1 abiline kõikide arvutit ja tehnoloogiat puudutavate küsimustega, ja ta ei osanud midagi teha. Vaatas isegi igavaid Youtube'i videoid selle kohta, ikka ei osanud. Lõpuks kirjutasin meie kooli arvutiõpetajale, kes mind ka mõne huvitava lingiga varustas,  millest mingit kasu polnud. Siis ma näppisin igasuguseid asju ja klikkisin igasuguste kohtade peal ja järsku ilmusid tööd. MUL POLE ÕRNA AIMUGI, MIDA MA TEGIN! 

Aa, üks komplekt kadus jälle ära...

5) Raamatukogud on kinni! Mõtlesin, et ma ju olen nii vastutulelik õpetaja ja kaotasin kohustusliku kirjanduse nimekirjad. Panin kirja kõik punktid, mille järgi lugemispäevikut täita (jube uhke) ja ütlesin, et nad valiksid ise raamatuid. "Õpetaja, ainuke ilukirjanduslik teos on mul "Naksitrallid". Kas ma võin seda lugeda?" 

Aga ei ole halba ilma heata:

1) Ma saan hommikust õhtuni süüa. 

2) Keegi ei vaata imeliku pilguga, kui ma tundi andes kohvi joon. 

3) Ma saan terve päeva pidžaamas istuda ja vaadata töötamise kõrvale lõputult rämpstelevisiooni (elagu TLC). 

4) Ilmselt ma poleks varem nii tänulik, aga kui ma nüüd tahvli ette tagasi saan, luban pühalikult sellest vähemalt 2 päeva järjest rõõmu tunda. 

Igatahes ma lähen parandan siis need tööd ära, mis lõpuks üles leidsin. Äkki kaovad veel ära jälle! Õnneks ma ei koostanud selliseid töid, mis ise end parandavad. Need on laiskadele!