kui ma ei taha enam mitte kunagi õpetaja olla*

*See postitus võib olla kirjutatatud nii, et ma olen tsipakene närviline, seega on lubatud teatud kirjanduslikud liialdused. 

Kui mina ammustel aegadel olin õpilane, siis ma üldsegi kartsin õpetajaid. No kartsin nii väga, et isegi küsima oli hirmus minna, kui aru ei saanud. Kui ma praegu ammustele aegadele tagasi mõtlen, siis usun, et see polnudki niivõrd hirm, vaid mina olin laps ja õpetajad olid täiskasvanud ja nii oligi. Siis ma ei kisanud üle klassi, et kamoooon, maailma kõige mõttetum ülesanne üldse (kuigi mõtlesin seda) või et mul ealeski ei lähe sellist idiootsust elus vaja (kuigi mõtlesin seda ka). Ega ma üldse ei kisanudki üle klassi, sest noh, ma olin laps ja õpetaja oli täiskasvanu. 

Samuti ei tea ma, et lapsevanemad oleksid sekkunud pidevalt õpetamisse ja õppetöösse. Et lähen koju, kurdan, et täiesti mõttetu on õppimine ja siis ema helistab kooli ja kukub kisama? 

Tulles ammustest aegadest tänapäeva, on mind sellistest asjadest õpetajana kõrvale jäetud. Vähemalt ei ole ma kellelegi niimoodi hambusse jäänud. Kuni eelmise nädalani...

Rääkisin juba natuke sellest (leitav SIIT), kuidas ei olda rahul minu õpetamisega. Okei, kõigile ei saagi meeldida. Minu meelest seletasin enda arvamust piisavalt, et selleks ikka aru oleks võimalik saada, kuid ilmselt jäi minu jutust väheks, sest muidu vist ei minda õppealajuhatajale kurtma. Ma isegi ei tea, mida täpselt siis kurdeti. Eks homme saan teada...

Olen jõudnud om karjääris uuele tasandile: pean hakkama selgitama oma õpetamismeetodeid. Ei, mitte õpilastele. Nendele ma seletan väsimatult ja igapäevaselt, et nad ikka veits saaksid aru, miks me midagi teeme. Ma pean hakkama seda tegema vist ka lapsevanematele. Praegu tundub tekkivat selline olukord, kus mina annan mingi ülesande, laps läheb koju, aga vanem ütleb, et stop, seda küll ei pea tegema, see on nii nõme, oota korra, ma helistan kooli ja ütlen, et meie perekonnas pole selliste tobeduste jaoks aega! 

Kui kedagi huvitab, siis suvevaheajani on 221 päeva. 

Kui lapsevanemad on ikka lemmikosa koolis

Ma hakkasin lapsevanemaid kartma juba enne veel, kui õpetajana tööle asusin. Vanematega suhtlemine tundub lihtsalt hirmus. Seega ma üritan seda vältida natuke või vähemalt suhelda kirja teel, mis on minu jaoks palju mugavam ja kindlam. Aeg-ajalt mõni leiab ikka mu numbri ja tahab helistada. Näiteks täna...

Andsin oma pisikestele viiendikele ülesandeks koostada kodu-uurimistöö pealkirjaga "Kodumaja jutustab". Ülesanne on siis valida mõni maja, millest näiteks vanematel või vanavanematel oleks jutustada põnevaid lugusid. Õpilase peab selleks on küsitlema sugulasi ja kogutud lood kirja panema. Mina lolli peaga arvasin, et tegemist on toreda ülesandega. Teine õpetaja, kes mulle sellest rääkis, ütles veel, et nii paljud vanemad on tulnud teda tänama, et jube vahva töö.

Selgus aga, et kõik ei näe asja sarnaselt. Täna sain teada muuhulgas teada järgmisi asju:

1) Kõikidel inimestel pole vaheaegasid nagu õpetajatel, seega ei saa eeldada, et pärisinimestel selliste asjade jaoks aega on. Nüüd aga andsin mina kohustuse lapsevanematele lisaks oma päristööle tegeleda oma lastega.Õpetajana võisin tõesti ette kujutada, et kõikidel on aega igasugu jamaga tegelemiseks, kuid ei tasu unustada, et teised peavad ikka tööd ka tegema.

2) Õpetajad võiksid ikka laste peale ka natuke mõelda. Ülesandeid anda on muidugi alati nii lihtne, aga keegi peab need ära ka ju tegema. Iga õpetaja peaks ikka mõtlema ka, mitte niisama töökäske jagama.

Ma olen tegelikult märganud üht mustrit. Ma üritan olla hea õpetaja, teha selliseid hea-õpetaja-asju, kuid pidevalt tulevad erinevad tagasilöögid. Väga ei jätku motivatsiooni pingumiseks sellise tagasiside puhul.

Näiteks need uurimistööd. Jah, on küll õpilasele suur töö, kuid ikka veel arvan, et tegemist on väga laheda tööga, mis kaasab tõesti vanemaid ja vanavanemaid, kuid kas oma lapsega tegelemise üle peab kohe nii palju protestima? Arvan, et paar sobivat õhtut leiavad isegi need inimesed, kellel pole nii palju vaba aega käes kui õpetajatel ja kes peavad ikkagi päristööd tegema. Lõppude lõpuks pean mina need 50 tööd läbi lugema, ära parandama ja tagasiside kirjutama.

vastukaaluks eelmisele postitusele

Kas ma kirjutasin eile, et mul on koolis häid hetki ka? Praegu küll ei mäleta ühtegi... Parandan parasjagu 9. klassi kontrolltöid (mida teised inimesed siis nädalavahetuse õhtutel teevad?) ja tahaks oma viha kuidagi maandada, muidu põletan need tööd reaalselt ära.

Töö on siis eesti keele sugulaskeelte ja kirjakeele arengu peale. Jah, päris palju asju on vaja pähe õppida, kuid kui enne tööd oli tüüpiline issand-ma-ei-saa-midagi-aru vigin, siis juba läksin veidi närvi. Ma ei saa aru, millest ei saa aru. Kas ajaloost ka siis 9. klassiks keegi aru ei saa, sest see on nii keeruline? Antud juhul on täpselt ajalooga, ainult rõhuasetusega eesti keelel. Aga nemad ei saa aru! Ma ei saa aru, mis loll komme on oma laiskust ja viitsimatust kohe põhjendada ruttu ma-ei-saa-aru-ga. Ütle lihtsalt, et olen viimane laiskvorst ja oskan pealegi eesti keelt nii suurepäraselt, kuna see on mu emakeel, kuid ikka on vaja hakata jahuma sellest, kui keeruline kõik on ja kuidas millestki aru ei saa. 

Aga et harida siis kõiki harimatuid inimesi, toon välja mõned tarkusterad üheksandike töödest. Ülesandeks oli ühendada erinevad sündmused õige sajandiga. Sündmustena on muuhulgas välja toodud näiteks Henriku Liivimaa kroonikas esimesed eestikeelsed sõnad ja esimene eestikeelne trükis. Juba teine töö, mida kontrollin (ja mul on neid töid veel, seega võib ka see arv suureneda), üritab mind veenda, et esimesed eestikeelsed sõnad pandi kirja 20. sajandil. Nagu sellest ka vähe oleks, selgus ka, et kuigi esimesed eestikeelsed sõnad on kirja pandud paarkümmend aastat tagasi, siis esimene grammatika ilmus 13. sajandil ja esimene eestikeelne trükis 16. sajandil. 

Siin hakkaks minul näiteks väike loogikahäire tööle. Okei, võib-olla ma ei olegi ühtegi minutit õppimise peale kulutanud (sest ma ei saa midagi aru ilmselgelt), kuid isegi õppimata võiks ju 9. klassi õpilane sellest ebakõlast aru saada. Ei? 

Ja järjekordselt pean ma küsima, et kes on nüüd midagi valesti teinud või tegemata jätnud. Enda arust ei öelnud ma kordagi klassi ees, et 30 aastat tagasi ilmusid kirjalikult esimesed eestikeelsed sõnad. Aga esmaspäeval on ilmselt jälle suur kisa, kuidas ma ei seletanud piisavalt või tegin liiga raske töö või küsisin asju, mida lubasin mitte küsida, kuigi ma midagi nimetatutest teinud pole. Ja muidugi minu päris esimene eksam on nendesamade õpilastega kevadel tulemas. Ma ei tea, mida peaksin tegema, et õpilased oleksid mõne kuu pärast selleks valmis või et mina suudaksin endale pärast seda otsa vaadata. 

mingi pealkiri

Mul tegelikult on igasuguseid mõtteid, millest kirjutada, kuid aega napib, sest viimased nädalad on olnud lihtsalt hullumaja. Ma ei tea, kes arvas mitu nädalat, et poole rohkem tunde polegi nagu eriti hull ja saab hakkama küll, sest see inimene on lihtsalt peast soe.

Ma ei taha teada ka, palju mul töid nädalavahetuseks on kogunenud, kuid neid on kindlasti üle saja. Ja see pole, et ma ei ole neid parandanud, ma ikka parandan ka, eilegi näiteks üle 20 töö, kuid täna tuli 50 asemele. Vähemalt ei saa vist ükski õpetaja öelda, et appi, täna polegi midagi teha (ma ei saanud seda isegi suvel öelda, sest kogu aeg olid mingid värgid, ma lihtsalt ei teinud midagi). 

Aga igatahes on uni ja tööde parandamine ja ühe klassi lõpmatu lärm mu aju vist pehmeks juba teinud, sest mõtlesin pajatada vahepeal ilusatest asjadest. Nimelt on mul ikka selliseid momente ka. Vahel on nii, et ma olen klassis, aga näeksin end just kui kõrvalt või eemalt (pole üldse vaimuhaige) ja siis tuleb täielik jah-ma-olen-õpetaja-tunne (tavaliselt on appi-ma-olen-õpetaja). 

Näiteks silbitasime viiendikega ajaleheartikleid. Seisin siis klassi tagaotsas ja lugesin mingeid plakateid, mis seintel olid, ja kõik tegid tööd. Reaalselt ka nagu töötas kogu klass kaasa. Keegi ei ohkinud, kui mõttetu see on või et see on maailma kõige raskem ülesanne või et tal on igav ja kõht on tühi ja on palav/külm/peavalu või ei küsinud, kas see on ikka kohustuslik ülesanne või ei lobisenud pinginaabriga mingist mõttetust arvutimängust. Ma kuulen ainult töötamist.

Muidugi kipuvad sellised momendid päris kiiresti ununema, kui näiteks järgmine klass arutab tunni ajal, kes peeretas ja poisid üritavad mingit tüdrukut selles süüdistada...