Hiljuti oli mul au osaleda järjekordsel koosolekul. Seekord ei üritatud tõestada, et ma olen kehv, liiga nõudlik ja nõme õpetaja. Ma polnud isegi peategelane. Olin seal, sest... ma täpselt ei teagi, sest ma õpetan seda klassi ja klassijuhataja palus. Koosolekul oli lisaks minule veel üks aineõpetaja, lapsevanemad ja õpilased. Teemaks oli loomulikult see, et õpetajad kiusavad. Okei, veidi liialdatud kirjeldus, kuid probleem on siis selles, et klassijuhataja otsustas jätta käitumises suvetööle need õpilased, kellel on liiga palju märkuseid.
Kõigepealt ütlen, et minu arust on see väga hea mõte! Mingil arusaamatul põhjusel ma ikka kirjutan aeg-ajalt mõne märkuse, kuid sellest midagi ei juhtu. Minu eesmärk on kaitsta rohkem enda seljatagust, et ei tekiks probleeme, kui kellelegi panen käitumishindeks rahuldava või mitterahuldava. Kui mõnel õpilasel on trimestri jooksul kogenenud 4-5 märkust, ei tohiks kedagi üllatada, miks käitumine huvitaval kombel eeskujulik pole. Igatahes kuskil õppeaasta keskel ei suutnud klassijuhataja enam imestamist lõpetada, kui märkuste hulka e-koolis kasvamas nägi, ja otsustas ise panna õpilased selle eest vastutama. Teatud hulk kogutud märkusi annab ühe päeva suvetööd. Mõnel õpilasel on kogunenud juba praeguseks paar päeva, mistõttu hakkasid vanemad ärkama: mismõttes minu laps peab käitumise pärast suvel koolis passima?!
"Aga mis siis saab kõikidest meie pere suveplaanidest, kui laps peab pool suve koolis passima?"
Jah, kindluse mõttes ei tasuks suveks ühtegi plaani teha, sest millal ometi oleks aega perega midagi koos teha, kui laps peab paar päeva juunis koolis olema. Kahju ka sellest, et puudub võimalus seda olukorda kuidagigi kontrollida. Pole ju võimalik näiteks vait olla ja tunnis tööd teha.
"Kas õpetaja enne märkuse e-kooli kirjutamist suuliselt ka korrale kutsub või tulebki kohe esimese rikkumise peale märkus?"
Kas ma tõesti võin tunnis pöörduda lobiseva õpilase juurde ja öelda, et ta oleks vaikselt?! Ma ei ütle tavaliselt midagi, lasen kõigil rääkida ja siis pärast tundi hakkan e-kooli märkusi kirjutama. Esmaspäeval kindlasti proovin selle triki ära!
"Kas peab kohe nii rangelt karistama? Kas ei saaks kuidagi heaga?"
Ei saa heaga, kui ma pean mitut õpilast keskmiselt viis korda tunnis korrale kutsuma, et ta lõpetaks enda ja teiste segamise!
"Nad lobisevad, sest töö on tehtud. Äkki võiks anda lisatöid?"
Ei, ta ei lobise, sest töö on tehtud. Ta lobiseb, mistõttu tal on kogu aeg ülesanded tegemata. Mingil põhjusel on raske korraga lobiseda, telefoni valgendada ja töövihikut täita. Ilmselgelt tuleb otsuseid langetada ja keskenduda olulisimale. Kahjuks ei õnnestunud mul lapsevanemaid veenda, et lobisemine ei ole 95% seotud sellega, et töö on valmis (mis siis, et ütlesin just seda kaks korda). Mismõttes sa lähed koju ja valetad, et rääkisid tunnis, kuna said ülesanded valmis?
Kui poolteist tundi on räägitud: "Aga mis me siis teeme?"
Lapsevanemad...
See on keeruline teema. Lapsevanema vaatenurgast, kui reeglid on selgeks tehtud kohe õppeaasta/veerandi alguses, et märkused = suvetöö, on kõigil osapooltel teada tagajärg. Üheltpoolt on jah, karm tagajärg, ent valik on sellel, kes koolis käib. Kui paljud vanematest hoiaks endal tööl inimest või suhtub austusega kolleegi, kes ei viitsi tööd teha, segab teisi ja tulemust koju ei too - asju tuleb näha osaleja perspektiivis.
VastaKustutaMul on endal kodus üks eksemplar, kes aegajalt lobiseb tunnis, sest tal on töö tehtud ja igav, kuna õpetaja aur läheb nendele vähestele, kel on:
* keskendumisprobleemid
* raskused aine mõistmisel
* käitumisraskused.
...ja siis küsin nõudliku lapsevanemana, miks???
koolisüsteemis läheb õpetaja "aur" neile, kes vaevu hakkama saavad, mitte nendele, kes tahavad õppida ja omada konkurentsieelist. Ausalt öeldes saan lapsest väga hästi aru, sest kui paljud meist täiskasvanutena suudaks olla 15-20 minutit vaikselt, mitte midagi tehes (st ei näpi telefoni) - tõstku käsi, kes viitsib iga päev nii sama "molutada" ja nii päevast päeva - teatud tundides (nagu eesti keel ja matemaatika). Kui laps on keskmisest tasemest parem, siis tema peab igavlema, saama märkuse. Hingan sügavalt sisse ja välja, olles püüdnud kooli hoolekogus teemat tõstatada, et ülalpool nimetatud lapsed (õpi-, käitumis-ja keskendumisraskused) õpiksid väikeklassides, kuid niipaljude klasside jaoks koolil raha ei ole ja seetõttu kannatavad need, kes oskavad, jõuavad ja tahavad õppida. Ei ole ideaalset maailma, on vaid mõrad, mida lapime.
Täiesti nõus!
VastaKustutaMul on endal ka selline klass, kus ma pean maadlema teatud tüüpidega kogu aeg ning tunni lõpus avastan, et jälle ei jõudnud teiste juurde. Kui põhikoolis on u 25 õpilast ning käitumis- ja/või õppimisraskustega õpilaste arv ületab teatud kriitilise massi, siis ma saangi ainult tulekahjusid kustutada. Seal ma olen vabandanud ka nii õpilaste kui lapsevanemate ees, sest mind on ainult üks ja kui mõni töötab ainult siis, kui kõrval tammun, on võimatu mujale ka jõuda.
Samas selle konkreetse klassiga, millest postitus, on minu probleemiks see, et lobisemine ei tule mitte sellest, et töö valmis oleks, vaid seal on mõnel lihtsalt täielik mölapidamatus. Pigem on nii, et kui teised on kümme minutit juba töötanud, pole mõni vihikutki üles leidnud, sest on nii palju muid tegevusi, mis on tähtsamad. Ja sealt tulebki uus probleem: kui mu lõputu undamise tulemusena on nad lõpuks suutnud tööle asuda, on teisel osal valmis. Sellisel juhul olengi lubanud olla näiteks telefonis või vaikselt pinginaabriga rääkida. Pole ma kunagi nõudnud haudvaikust. Lärmavad rohkem siiski need, kes pole arugi saanud, et nad tunnis on.
Aga see on lihtsalt üks ütlemata keeruline teema. Ilmselt aitaks konkreetse probleemiga näiteks tasemeklassid (ma arvan, pole kunagu kogemust olnud) ja väikeklassid (mis ka pole populaarsed). Mind jällegi häirib, et inglise keeles on klass pooleks, matemaatikas on nõrgemad oma grupis, kuid eesti keeles tuleb kõigiga hakkama saada.
Kuidas näeb välja suvetöö käitumises? Ja kuidas see suuremas plaanis midagi lahendab? Minu loogika ütleb, et lobiseja jääb ikka lobisema, võib-olla kunagi kasvab sellest millalgi välja või hakkab oma lobinat parematesse kanalitesse suunama (läheb raadiosse tööle näiteks).
VastaKustutaKui lobisemise tulemusel ei saa töö valmis, väljendub see ju omakorda ka hindes?
(ei midagi isiklikku; ma pole lihtsalt kunagi aru saanud, mis mõte on käitumise hindamisel)
Hea mõte, Anu!
KustutaRaadiosse tööle, ent keskmine eestlane ei jaksa raadiost lõputut ja sageli üsna seosetut "mula" kuulata. Tõepoolest on inimesi, kes naudivad oma esinemist ja ennast. Nende jaoks võiks teha eksperimendi, kus koondada nad nt draama õppesse - on võimalus oma annet arendada. Liiga palju on sisutühjust, st kõik-võimalike "influencereid" ja "youtubereid" ... ja see on nakkav.
Tean koole, kus "häirijad" suunatakse paariks nädalaks paralleelklassi õppima, nö ümberkohanema. See eeldab, et on paralleele ja selles klassis on õppimisvalmidus ja -vaimsus.
Ma ei tea, kuidas see täpsemalt välja näeb, sest see on klassijuhataja poolt välja mõeldud ja tema ka paneb paika konkreetsed reeglid selle kohta. Ja võin öelda, et mõnd õpilast mõjutas see küll. Eriti neid, kellel oli 1 märkus suvetööst puudu. Tõmbasid natuke tagasi küll.
KustutaFakt on see, et on õpilasi, kes vajavad õppimiseks ja keskendumiseks vaikust ja rahu ning ükski õpilane ei tohi klassikaaslaselt seda ära võtta. 6. klassis ei tohiks üle jõu käia tunnis enam-vähem vaikselt tööd teha.
Suvel võiks käitumis vormida näiteks läbi töökasvatuse (heakorratööd kooli territooriumil)
KustutaJaa, see ka üks hea võimalus, kuigi kindlasti jälle lapsevanemate arust jube ebaõiglane.
KustutaKes seda õpilast heakorratööde juures valvab? Kas aineõpetaja, kelle tunnis käituda ei osatud, või klassijuhataja. Tänan, ei. Mäletan aegu, kui õpilastel olid suvel kohustuslikud kooliaia päevad, 3-4 korda suve jooksul. Klassijuhatajad käisid kordamõõda lastega koos tööd tegemas. Õudne piin kõigile. Pärast käis kooliaia juhataja range pilguga kõik peenrad üle ja kui rohulible leidis, oli süüdi muidugi õpetaja, kes piisavat valvsust üles ei näidanud. Sinna juurde käis alati lause: "kui mina noor olin, siis küll sellist asja ei olnud, et õpetaja ei suutnud lapsi kooliaias korralikult tööle panna. Kättemaksuks peesitasime järgmine kord põõsa vilus ja jutustasime niisama ilmaasjadest, kui juhataja A-d kohal polnud. Lapsed said väga hästi aru, et mulle oli kooliaiatöö sama tüütu kui neile.
KustutaKas põhimõtteliselt oleks võimalik (st kas eeskirjad võimaldavad) ka vastupidine: kui õpilane saab kiiresti valmis ja ei sega teisi, siis saab ta kooliaasta lõpust tunde vabaks? või muu ühiku lõpust, nt kui mingi teema jaoks on veel aega ette nähtud, aga on selge, et tal on see juba läbi töötatud.
VastaKustutaMinu kui kunagise õpilase pilgu läbi oleks see maru hea motivaator, vaat et parem kui negatiivne mõjur (kuna ma kooli ajal olin hädas teiste hulgas keskendumisega, siis perspektiiv veeta koolis aega koos õpetajaga üksi või vähekesi oleks vbla lausa meeldiv tundunud).
Teoorias ma vastutan nende 45 minuti ajal kõikide õpilaste eest, seega ei tohiks neid omapead kuskile jätta. Näiteks ka segajate klassist väljasaatmine on ju tegelikult asi, mida õpetaja ei tohi teha.
KustutaAusalt öeldes ma pole mingit toimivat süsteemi veel avastanud. Olen küll nii teinud, et kui tunnitöö tehtud saab, võivad kiiremad ära minna. Aga kooliaasta lõpust ilmselt poleks loogiline, põhikoolis vähemalt kindlasti mitte, sest teemade tempo on ikka kõigil üks, kiiremad ei lähe iseseisvalt uue teemaga edasi.
ärkan küll väga hilja, ent aastaid tagasi (ei tea, kas enam nüüd, vist mitte) selline kool vähemalt ÜHES Eesti koolis toimis. meil oli kooliajal nõnda (käisin põhikoolis nullindatel), et kellel olid hinded korras ja väga head, said nädal aega varem teistest puhkama, ehk et kui tundides niikuinii enam mingit õppetööd tegelikult ei toimunud, sisi sai õpetaja keskenduda tööle nende õpilastega, kes täiendavat tööd vajasid või kes pidid hindeid vastama jms. suurepärane süsteem, aga ma ei mäleta, mis sellest sai, kadus lõpupoole vist ära.
KustutaJaa, see tundub küll hea ideena. Nagunii õppeaasta lõpus on pearõhk nendel, kes üritavad enda seisu parandada.
Kustuta