kolmapäev, 26. august 2020

Eesti õpetaja on liiga vana

Arvan, et kui rääkida probleemidest hariduses, siis igaüks oskab välja tuua Eesti õpetajate vanuse. See on teema, millest räägitakse kogu aeg ja igal pool. Eesti õpetajate keskmine vanus tundub olevat vähemalt 150. 

Emotsionaalselt ülesköetud naisterahvana lähen ma seda kuuldes alati veidi endast välja. Umbes sama nagu 6. klassi tunnis, kui kordame kaks nädalat õpitud teemat, kuid pool klassi vaatab ikka sellise näoga, et äkki ma viitsiks veel paar korda seletada. Mitte sellepärast, et ma ise läheneks juba 150. eluaastale. Lihtsalt sellises ühiskonnas, kus me üritame reklaamida elukestvat õpet ja kuidas 50-aastane inimene pole vana, võib veel muuta enda eriala jne, tundub natuke veider teisest küljest rääkida kogu aeg mingist keskmisest vanurist õpetajast, kes ratastooliga hommikul klassi ette lükatakse enda ärkamisaja mälestustest rääkima. 

Suutsin end igatahes jälle lolli peaga mingisugusele hariduskonverentsile kirja panna, et kuulda Väga Targa Inimese käest, kuidas õpetajad on ikka nii vanad, mis taset me siis hariduses tahame. Üldiselt ma ei käi väga hea meelega igasugustel konverentsidel ja muudel sellistel üritustel, mis on kõik sarnaselt üles ehitatud. Esinevad kas haridusvaldkonnaga mitteseotud inimesed või on mõni ametnik oma Exceli tabelite tagant püsti tõusnud, et siis kõikidele õpetajatele ka näidata, kui uhkeid tabeleid ta on viimasel ajal koostanud. Täna nägin maakonniti ja aastate lõikes sündide ja klassikomplektide prognoosi. Loomulikult eraldi toodi välja meie maakonna õpetajate eriti madal haridustase, mistõttu ei saa kvaliteetsest haridusest rääkidagi. Näidati ka slaidi palganumbritest, aga õnneks lisati ka kohe, et see on arusaadav ainult finantsteadmistega inimestele, seega eesti keele õpetajana ma ilmselgelt sellel rohkem ei peatu. Mõned kohvid ja tunnid hiljem olingi juba palju targem. 

Samas paneb mind imestama, et vanim riigikogu liige on 77-aastane ja keskmine vanus seal on 53 aastat, kuid ei näe meedias iga nädal kedagi ahastamas, et nii vanad inimesed võtavad meie riigis vastu seadusi, kuidas nad ometi võimelised selliseks tähtsaks tööks on. Nemad on elukogenud ja targad. Sama vana õpetaja on eluvõõras, pole enda silmadega näinud ei arvutit ega nutitelefoni, rääkimata nende kasutamisest. 

7 kommentaari:

  1. super. (kuna "like" ei saa panna :))

    VastaKustuta
  2. Ooo jaa, nõus. Propageerime elukestvat õpet aga ainult siis kui oled alla 30 ja teise eriala omandad selleks, et palju raha teenida. Teadmiste pärast õppimine või enese arendamine jääb paljudele veel hämaraks... Ja veel need pedagoogide "üüratud" palgad ja "pool aastat" puhkuseid...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eriti hea on olla eesti keele õpetaja, sest kes siis eesti keelt ei oskaks ja õpetada oskavad nagunii kõik :D

      Kustuta
  3. Rõõm kuulda, et oled igavesest distantsõppest eluga pääsenud ja leiad endas jõudu igasugu jutulaatade külastamiseks. Ma loodan, et sa järgmisel aastal enam ei lähe. Ma olin küll noorest peast nii rumal, et käisin augustinõupidamistel veel mitu aastat, lootuses, et ehk järgmisel aastal on midagi mõistlikku. Kui nüüd need hariduskonverentsid tulid, olin juba nii tark (loe laisk või pohhuist), et ei hakanud seda võimalust kaalumagi. Nagu sinu loost selgub, tegin õigesti. Tegelikult tahtnuks ettekandjalt küsida, et mis imeloom see vana õpetaja on. Minu teada on õpetaja eatu, sootu ja näotu. Kust see vanus siis küll tulema peaks? Vaatan aeg-ajalt seda tüüpi, kes hommikul mulle vannitoa peeglist vastu vahib. Juuksed on hallid ja hõredamad, kui nad kunagi olid, aga ma ei arva, et see on vanusest. Pigem on tegu teatud toitainete puudusega. Ka tundub see peeglis vahtiv tegelane mõnevõrra kogukam kui varem. See on nähtavasti jälle mingite toitainete ülemäärasest tarbimisest tingitud nagu teadlased väidavad. Võta siis kinni mis ja kuidas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Olen eluga pääsenud, kuid pole päris kindel, kas ka toibunud :D

      Ma suutsin 1. registreerimisringiga ikka mõistuse juurde jääda ega pannud end kirja, kuid siis tuli teine kutse ja mõistus vedas alt. Olles seal umbes 5 minutit istunud, kahetsesin juba. Loodan, et mälestus sellest päevast kestab ikka mõned aastad, kui saabuvad kutsed järgmistele sarnastele üritustele.

      Kustuta
  4. Õpetaja vanus on vaataja suhtumises kinni. Vanus on ületähtsustatud element, tuginedes isiklikule kogemusele - hindan kõrgelt väärikas vanuses õpetajaid ja võin kinnitada, et seda teevad ka mu lapsed (ühel neist on kõrges vanuses füüsika õpetaja, viskab nalja nutiteemal ja kasutab endiselt grafoprojektorit. Noored, so 8-9 klass, kuulavad suu lahti ja naudivad tundi - väidavad, et on parim õpetaja kogu koolis, mõistlik ja arusaaja). Kogemus ja elutarkus on see, mis loob väärtuse. Minu esimene ajaloo õpetaja (80ndate algus) oli 60+ või oli 70- vanuses esimese vabariigi aegse haridusega proua - väärikas ja tark, kes sütitas armastuse ajaloo ja elulugude osas. Teine keda meenutada oli keemiaõpetaja, sündinud esimese vabariigi lõpus, kes pani õpetaja ameti maha 80- vanuses ja tavatses öelda, et tema hea vormi ja välimuse saladus peitub igapäevastes keemilistes katsetes ja aurudes, mille keskel ta on elanud. Vanus on seega vaid number statistikas.

    Pelgalt diplom ei näita haritust, oluline on inimese soov end arendada, õppida. Kahju, et nö karjääripöörded, millest räägitakse, õnnestuvad vähestel ja millegipärast väärtustatakse õpetajate puhul ühe rohkem vanust, mida noorem seda parem kumab kõrvus. Ühiskonnas on erinevad kihid, mis peavad koos eksisteerima, et elu edasi viia :)

    Nutunurga konverents - mida ettekandja lahenduseks pakkus? Palganumbrid ei ole jõukohased õpetajaskonnale arusaamiseks - liitmine/lahutamine ja korrutamine/jagamine - see on ju algklasside teema!

    VastaKustuta
  5. Õpetajate vanus on tegelikult väga tõsine teema, aga mitte sellepärast, et vanad õpetajad on halvad, vaid sellepärast, et on oht, et nad lähevad varsti pensionile (st koolist ära) ja uusi õpetajaid ei tule peale.

    VastaKustuta