kui ma ülikoolis õppisin, arvasin, et sellest piisab, kui ma olen noor ja lahe. et ma tulen kooli, kõik vaatavad, et "oo, see õpetaja on noor ja lahe" ning siis kõik tahavad kohe jubedalt õppida. ja siis me muudkui teeme igasuguseid jube lahedaid asju. arvasin, et õpilased ei õpi, sest neile ei meeldi õpetajad; et kui ma tulen ägeda plaaniga lagedale, tahavad kõik kohe kaasa lüüa. ma ei saanud rohkem eksida...
ülikool soodustas väga tugevalt minu uskumist, just kui ainuke probleem koolis on väsinud õpetajad, kes noori ei mõista, ei viitsi tunde enam teha või kolmas, neljas põhjus ja õpilased ootavad kui hingeõnnistust, et tuleks keegi, kes nendega lahedaid asju ette võtaks. meile õpetati erinevaid koostöös õppimise meetodeid, kuidas tundi alustada nii, et see õpilastele korda läheks, kuidas end kehtestada jne jne. kõik oli väga ilus ja kooli lõpetades lõin rinna kummi ja mõtlesin, et vohh, kus ma nüüd alles õpetan!
nüüd, kui ma olen reaalsusega maadelnud 3 ja natuke peale veerandit, saan alles aru, kui naiivsed mu plaanid olid. mitte keegi siin koolis (peale minu) ei ole minu lahedatest tundidest huvitatud. mitte kedagi ei huvita, et ma otsin video häälestusfaasi, ma võin sama hästi niisama seista ja mitte midagi teha. neid, keda see huvitab, on muidugi ka, kuid selliseid õpilasi ei pruugi selle kisa ja "mul-on-savi"-õpilaste vahel tähele panna.
kindlasti ei ole see kõikides koolides ja klassides ühesugune. minu viiendikud rõõmustavad isegi siis, kui me töövihikust teeme! ainult arutleda väga ei taha, aga kui teeme paaris- või rühmatöö, mingisuguse loovülesande vms, on nad kohe väga elevil. siis klassi ees ma tunnen, et minu eksisteerimine klassis on päriselt mingi eesmärgiga. vahel aga teiste klassidega tundub, et sama hästi võin kodus vahtida.
minu järjekordne eksperiment (sest, olgem ausad, kogu senine kooliaasta on olnud üks suur eksperiment, kus ülikoolist saadud teadmised on kasulikud mulle ainult sellise klassi puhul, kes tahab õppida ja targaks saada, mitte nendega, kelle eesmärk on 9 klassi ära käia ja siis koju lebosse visata) seisnes siis täna selles, et ma panin 6. ja 7. klassi ise õpetaja rolli. ma andsin neile tunnikava, mille järgi ülikoolis pidime ise tunde ette valmistama. seal on kõik kohustuslikud osad (eesmärgid ja faasid ja materjal jne), mis tunni juures peavad olema. tunni alguses selgitasin lühidalt, miks ma 3 veerandit olen klassi ees eesmärkidest jahunud ja kuidas neid moodustada (sellest hoolimata kirjutas üks õpilane, et tunni eesmärk on õppimine), mis tähtsus on faasidel ja kuidas tundi üles ehitada.
7. klass nõudis seepeale, et nad parema meelega teevad muidu niijubeigavaid töölehti. kuna mõlemas klassis oli just teema lõppenud, andsin neile õpitud teema ette (ühel juhul otse- ja kaudkõne, teisel kokku- ja lahkukirjutamine) ning palusin teha neil korrektsed, kuid enda jaoks huvitavad tunnid. leian, et kui õpilane alustab igat tundi vingumisega, miks kõik nii igav on ja miks me üldse peame midagi eesti keelest teadma, peab olema ta suuteline ka välja pakkuma alternatiive. kui ma ikka ütlen, et kõik tunnid on igavad, pean ma suutma ka midagi paremat ise välja mõelda. lubasin hakata nende ideid kasutama, kui pean neid asjalikuks. õnneks seda muret ei ole, sest nii palju, kui ma olen jõudnud tunnikavasid sirvida, tegi suur hulk õpilasi tunni stiilis õpetaja selgitab-õpilane kirjutab reegleid-töövihikust harjutused.
ütlesin tunni lõpus, et õpilane, kas teeb minu tunniga sarnase tunnikava või veel igavama, kaotab õiguse viriseda tunni alguses ja hakkab rõõmsal meelel edasi minu koostatud tundide järgi õppima. tegelikult ootasin nüüd fantaasiaküllaseid tunde, kus nad tooksid siis välja, millised ülesanded on need, mis neile meeldivad, kuidas neile meeldiks õppida. milleks siis viriseda, kui parim, millega ise suudad välja tulla, on täiesti tavaline õpik-vihik-töövihik tund? parimal juhul kirjutas mõni õpilane, et töövihikut saab paaris teha. väga mõttekas!
kui nad tahaksid midagi peale internetis istumise, oleks päris hea tegelikult.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar