teisipäev, 8. juuli 2014

kohustuslik kirjandus

minul ei olnud kohustusliku kirjanduse lugemisega kooli ajal probleeme. ainult üksikute raamatute asemel lugesin kokkuvõtteid (pea ei ole ikkagi prügikast), kuid üldiselt lugesin kõik ära. kui raamat üldse ei sobinud, sai alati üle rea (lehekülje) lugeda ja jäin täiesti ellu. põhikoolis loetavad raamatud on nagunii kõik väga lihtsad ja huvitavad, igavad tulevad alles keskkoolis.

kui ma eelmisel suvel hakkasin kohustusliku kirjanduse nimekirja paika panema, ajasin natuke näpuga õppekavast järge, kuid vaatasin erinevate koolide nimekirju, mis internetis üleval olid, meenutasin enda loetud raamatuid ja võtsin endale eesmärgiks, et raamatud on huvitavad seni, kuni see on võimalik. ehk siis kui kirjanduse õppimine muutub rohkem teoreetiliseks ja peab eri žanritest lugema, siis ma muidugi ei saa panna ainult noorteromaane, aga praegu ma seda saan. ja nii ma siis tegin ja mõtlesin, et küll on alles tore, et ma nii tore olen.

maakoolis on muidugi raamatukogus kõiki raamatuid maksimaalselt kaks, eriti selliseid, mis väga kindlasti väga kaua on kohustusliku kirjanduse nimekirjas olnud. seega minu ilus plaan, kuidas me kogu aeg kõik ringis istume ja muudkui üksteise võidu raamatutest räägime, pidi ära jääma. selle asemel tegin igale klassile kümnest raamatust koosneva nimekirja, millest peavad nad valima aasta jooksul 6. 

naiivne küll, kuid mitte piisavalt, et ma oleks päriselt uskunud, et kogu klass õhinal lugema asub. siiski mäletan, et omal ajal ainult üksikutele õpilastele käis raamatute lugemine üle jõu. praegu vaatab aga siiras imestuses noormees mulle suurtel silmadel otsa, et miks tema "seda mõttetut paska" lugema peab?! hallloooo, sa moodustad 5-sõnalisi lauseid ning sõnavaras on üksikud omadussõnad (no lisaks sõnadele nõme ja lahe), kuid ta ikka leiab, et temale pole raamatuid vaja. nimelt on ta maalaps! oleks ma enne teadnud siis, et maalapsed ei tohi osata end väljendada, teistest aru saada, arutleda, lugeda ridade pealt ja vahelt jne, oleks kohe terve aasta niisama istunud ja aknast välja vaadanud, sest jumala eest, kui teadmisi juurde tuleb!

"pal tänava poisid" - IGAV! 
"harry potter" - seda ei loe keegi, sest see on nii paks! 
"anne franki päevik" - iuu, ajalugu! 

tavaline kirjanduse tund, kus me loeme õpikust katkendit, näeb välja selline, et kui ma palun avada õpikud ja esimesed kiired on avastanud, et KATKEND ON 3 LEHEKÜLGE PIKK!!!!, siis hakkab selline vingukoor peale, et mul hakkab reaalselt paha. ja eks osadel käibki see lugemine üle jõu, sest tekstist ei saada aru, küsimustele vastata ei osata, isegi lihtsad faktiküsimused on rasked, mis siis veel rääkida analüüsimisest või saadud teadmiste rakendamisest või seostamisest varasemate teadmistega. 

(seostest veel nii palju siia vahele, et kui ükskord eesti keele tunnis arvsõnu ja nende väärtusi õppisime, siis tunni lõpuks oli 6. klassis ikka veel mitu õpilast, kes absoluutselt ei orienteerunud selles. tosin on kaks, viiendik on viis, pool on ka viis (võib olla ka kaks). see jäi paljudele arusaamatuks, kas suurem on veerand, pool või kolmveerand. see-eest oli aga põhiline küsimus, miks me peame eesti keeles matemaatikat õppima!)

küll ma jõuan sellest veel kunagi rääkida, et nad loetust üldse aru ei saa, aga nüüd konkreetselt jälle kohustusliku kirjanduse juurde tagasi. eks meil oli ka põhikoolis neid kahelisi poisse, keda ei saanud raamatud huvitada veel vähem, kuid keda hinded vähegi huvitasid, luges raamatud ikka enam-vähem läbi. aga praegu on mul igas klassis paar (okei, võib-olla 3-4) õpilast, kes ilma virisemata loevad ja äkki isegi vabal ajal vabast tahtest raamatu kätte võtavad. 

kuna nad mu ootusi selles mõttes alt vedasid, et me ei saagi rõõsalt ringis istuda ja õhinaga raamatutest rääkida, siis pean see aasta olema nõme ja tegema seda, midama üldse teha ei tahtnud. hakkan ka siis lugemiskontrollis küsima palju faktiküsimusi, et endale selgeks teha, kas õpilane on raamatut lugenud või ei. sest eelmisel aastal oli paar juhust küll, kus õpilane tuli kilgates, et ta luges natuke algust ja paar kokkuvõtet, aga näe, sai nelja. vabandust väga, aga mis sul peas on, et sa tuled sellist asja mulle ütlema? ole omaette nurgas hästi õnnelik või keksi oma tegijatest sõprade ees, aga miks sa tuled mulle ütlema, et sa oleks nii laisk ja rumal, et sul käib üle jõu väikese raamatu lugemine? 



ma saan aru, et tegelikult on tavalise õpilase jaoks lugemine täiesti mõttetu tegevus, kuid ma saan juba näiteks 7. klassi õpilaste juures aru umbes mõne sekundiga, kes loeb ja kes mitte. vahet ei ole, kas kirjalik või suuline kõne, laps, kes on raamatuid lugenud, räägib ja kirjutab hoopis teistmoodi. ta ei kehita õlgu, kui me räägime eutanaasiast, reaalsusest ja unenägudest või suvalistest asjadest, kus peab seisukohta võtma. sellise õpilase sõnavara on palju laiem ja mitmekülgsem ning tal on arvamus. ükskõik, mis asjadest, aga ta oskab võtta seisukohta ja seda põhjendada. ülejäänud kehitavad sünkroonis tühjal pilgul õlgu. mind paneb siiamaani üllatuma õpilaste erinevus ühes klassis. on õpilasi, kes ei loe üldse ja siis neid, kes tulevad mu juurde ja paluvad soovitada raamatuid, sest TA ON ENDA RAAMATUKOGUST KÕIK TALLE HUVIPAKKUVAD RAAMATUD JUBA LÄBI LUGENUD!

ülikoolis öeldi meile, et õpilastel on ju palju huvisid ja kui ta ei loe, siis ilmselt pole ta nimekirjast endale midagi leidnud ning mina õpetajana pean talle siis andma natuke teistsuguseid raamatuid, mis kattuksid tema huvide, hobidega ja kõik on jälle hästi rõõmsad! sest kõik õpilased tahaksid lugeda, õpetaja annab ainult kehva valiku! vabandage minu võhiklikkust kirjanduse alal, kuid ma pole leidnud ühtegi raamatut, mis sobiks huviga "eeee.. mulle ei meeldi midagi" või "lugemine on mõttetu" või "kas miki hiirt võib lugeda". 6. klassis lasin ükskord õpilastel vabal valikul võtta ühe raamatu, sest mõtlesin, et olen nüüd jube hea õpetaja ja tulen vastu. selle tulemusel valisid pooled õpilased ikka nimekirjast, sest liiga raske oli tulla minu juurde ja paluda mul kas või soovitada midagi, kui nad ise ei oska otsida. 


tegelikult ei meeldi mulle üldse väljend "kohustuslik kirjandus", sest pubekad vihkavad ju kõike kohustuslikku, kuid ei hakanud seda asendama mingisuguse raamatud-mida-loeme-suurima-heameelega-kodus-vabal-ajal väljendiga.

1 kommentaar: