milline on minu tavaline tööpäev?

Ärkan mõned minutid enne kella kuute. Hommikuste protseduuride hulka kuulub kindlasti ka televiisori vaatamine, sest mõttetutele sarjadele keskendumine paneb aju tööle. „Kurjuse kannul“ oli vahepeal igahommikune traditsioon. Sai kenasti võileibade kõrvale sarimõrvareid taga ajada. „Elavad surnud“ on minu jaoks veits liig, sest zombi ei tohiks olla küll esimene asi, mida hommikul näen. Hea meelega vaataksin aga hoopis „Terevisiooni“, kuid ilmselgelt on see mõeldud normaalsel ajal ärkavatele inimestele ja algab umbes siis, kui ma juba uksest välja astun.

Alustan hommikut sellise hariva programmiga ainult sellel õõhjusel, et mõtte tööle saaksin. Kui ma vahiksin hommikul köögis seina ja bussis omakorda oma peegelpilti aknal, siis ei saaks lõpuks klassi ees aru, miks ma seal olen või mida tegema pean. Aga sarimõrvari tagaajamine paneb mõtte tööle, sest pean ju ka aru saama, kes see pahalane siis on (olgu öeldud, et mitte kunagi ei saa aru) või siis vahepeal vaatasin sellist sarja nagu „Jimi maailm“. Alguses polnud see üldse naljakas ja ma ei saanud aru, miks peab üldse nii palju selliseid sarju ja filme olema, mis on üles ehitatud nii, et mees on täielik luuser ja naine on normaalne, kuid mingil põhjusel nad on 20 aastat abielus olnud. Iga osa lõpeb sellega, et mees on keeranud jälle mingi käki ja naine raputab pead ja ohkab. Umbes kolmandal nädalal avastasin ma vist ka nende mõtte, sest igatahes naersin kõva häälega kaasa.

Bussijaamast läheb buss välja 7.10 (praegu, kui ma seda kirjutan, on kell näiteks 7.19). Et seda tunniajast sõitu natukenegi ära kasutada, loen ma näiteks raamatuid, mida ma saan teha septembris ja mais. Vahel loen ma praegu ka, kuid see on rohkem sõnade arvamine siin hämaruses. Teadlikult jätan vahel mõne tunni tegemata (loe: otsustan lihtsalt eelmisel õhtul kell 11, et mulle aitab ja tahaks magada), et saaksin sõiduks kuluvat aega kasulikult kulutada. Muidugi on bussijuhte erinevaid (kes siiski kõik on mulle juba ammu tuttavad), kui rääkida siis valgustusest. Mõni mõtleb, et ah, nad on kõik nagunii nii unised ja ei saa midagi aru ning kustutab kõik tuled ära. Siis on bussis reaalselt kottpime. Mõni ikka natuke valgust raatsib anda ja siis ma üritan õpikust midagi välja lugeda. Näiteks praegune valgustus ei soodusta väga töötamist. Proovisin just õpikust midagi välja lugeda, kuid üsna lootusetu üritus.

Vahel teen kontrolltöösid ka, kuid siis on mul alati foobia, et mõni õpilane vahib üle õla ja kirjutab ülesandeid maha. Seda ilmselt pole juhtunud (vähemalt hindeid vaadates). Ja siis ongi kell juba paar minutit kaheksa läbi ja ma olen jõudnud kooli. Tunnid algavad pool üheksa, seega veedan ma ülejäänud aja õpetajate toas. Esiteks on mul vaja printida ja teiseks oleks vist hea oma nägu ka näidata, et ma ikka veel töötan siin, sest vahetundidel ma küll eriti kuskile ei jõua.

Päeval on mul neli või viis tundi, mis tähendab, et tunnid lõppevad kell 1 või 2. Kuna mul ei ole konkreetselt ühte päeva konsultatsiooniks (olgu öeldud, et igal sügisel alustan ma ühe päevaga, kuid siis tulevad kõik, et appi, samal päeval on veel inglise keel ja kes teab, mis ained veel, seega ma alati annan alla ja lasen tulla kõikidel päevadel), on vist iga päev mõni õpilane õppimas või järeltööd tegemas. Kui läheb hästi, siis saan samal ajal juba järgmise päeva tunde teha. Vahel ei lähe, sest ma pean seal midagi seletama uuesti. Näiteks oli eelmine aasta üks päris raske teema, mida ma nii palju konsultatsioonis õpetasin (kõigile eraldi muidugi, sest milleks tulla kõik korraga), et mul jäi juba sõna-sõnalt meelde, mis slaididel kirjas on.

Siis vahepeal on vaja olla seitsmendikele n-ö kooliema (nii nad ise mulle ütlesid). See tähendab siis lihtsalt nende kuulamist, et nad tellisid endale päikeseprillid või mis on kellegi lammaste nimed või mida keegi oli kusagil teinud. Ma ei suuda kunagi neid ära ajada, et mida te plämate siin, laske mul tööd teha. Pealegi on kindlasti mõni õpetaja olnud totaalne nõid ja kogu klassi kiusanud, siis ma pean seda lahkama hakkama, et mis siis päriselt juhtus. Vahel on muidugi minu klass totaalne hullumaja, siis ma pean neid taga ajama ja käskima neil teip ukselinkidelt maha kiskuda või paluda neid mitte kondoomidega mööda koolimaja ringi joosta.

Kell neli lähen ma koolist minema, et bussile jõuda. See jõuab kätte alati väga ruttu, mul on hunnik asju tegemata, mida ma siis üritan teha bussis (kordub hommikune rituaal, kus suurt midagi pole tavaliselt näha ja ehk saan ühe tunni slaidid ära teha). Ülejäänud asjad saan ma rõõmsalt kodus teha, mis jääb vahemikku 19-23.

Siis tasub alati loota, et ma ei võta endale pähe midagi huvitavat tunnis teha, sest sellise tunni tegemine võib võtta mitu tundi aega. Näiteks tahtsin eelmisel aastal teha ühte mängu, mida ma reaalselt ette valmistasin 5 või 6 tundi. Õnneks ma sain seda teha kõikide klassidega. Eelmisel nädalal aga tegin kaheksandikele linnalegendide tundi ja õpikus oli mingi legend Kuradi pulmadest, mis olid toimunud Rataskaevu tänaval ja foto sellest majast ka kõrval, kus väidetavalt on kinnimüüritud aken (no muidugi sel põhjusel, et Kuradi pulmi ei saaks pealt vaadata, see lõppeks ju surmaga). Ilmselgelt pidin ma selle peale minema kohe google mapsiga vaatama, milline see maja on (kui ma pärast seda klassis uuesti otsisin, et õpilastele ka näidata, küsisid nad, kas ma olen nii vaene, et käin google mapsiga reisimas....). Lisaks otsisin ma krahv Dracula legendi tekkelugu ja pärast umbes tunniajast uurimistööd oli mul hulk materjali, mis oli vaja tunniks veel teha.

Eile otsisin luuletust, kus oleks seitsmendikele arusaadav metafoor ja pärast mõnekümneminutilist internetiavarustes rändamist ka leidsin selle, kuid paratamatult hakkasin mõtlema, kuidas varem tehti. Mõtlen, et mul on suvalist luuletust vaja ja siis lähen raamatukokku luulekogusid sirvima, kuni leian midagi?

Kui ma kell 23 otsustan lõpetada ja magama minna, pole ma tavaliselt tööde parandamiseni kunagi jõudnud. See luksus jääb vabade päevade sisustamiseks. Muidugi ei näe ka magamine nii välja, et otsustan minna, panen silmad kinni ja magan. Siis hakkan ma igasuguseid kooliprobleeme analüüsima, sest hea rahulik on ja mida muud ikka teha. Tavaliselt võtan endale kohe suure pähkli, näiteks mida ma peaksin tegema 7. klassi ropendamisega või kuidas ma saaksin teha nii, et mitte ükski 8. klassi õpilane ei kukuks järgmisel aastal eksamil läbi. Siis on kell näiteks üks ja ma vihastan, et ma veel ei maga, sest ma pean varsti tõusma ja siis järgmine hetk (vähemalt tunne on selline) heliseb äratus. Siis hakkab sama ring otsast peale.

Mis ma siis selle jutuga öelda tahan, on see, et hakake kõik õpetajaks, eriti need, kellel sõpru praktiliselt pole, sest kogu vaba aeg saab sisustatud ja alati on võimalik öelda, et nojah, ma teeks ju küll igasuguseid asju igasuguste inimestega, aga aega pole. Valik minu vabandustest: ma käiks küll jooksmas, aga kes siis tunnid ette valmistab; ma katsetaks küll igasuguseid uusi retsepte, kuid kes siis tunde ette valmistab; ma loeks küll erinevaid (mitte kohustuslikus kirjanduses olevaid) raamatuid, kuid kes siis töid parandab; ma koristaks küll, kuid kes siis tunde ette valmistab (ja pealegi olen ma kogu aeg nii väsinud, et ei panegi tähele, millises seapesas ma elan).