Laupäev, 14. veebruar 2015

klassiõhtu, hurraa!

Praegu on reede õhtu. Kell on just saanud viis. Ma istun õpetajate toas ja plaanin kevadist klassiekskursiooni. Kõrvu paitab kaugustest kostev õpilaste kisa ja mööda koridore jooksmine. Meil on klassiõhtu.

Kui meie eelmised klassiõhtud on pehmelt öeldes igavad, siis tänane on lausa katastroofiline. Tavaliselt ei suuda nad mitte ühtegi mängugi koos mängida, sest keegi alati solvub, siis teine marsib minema, seejärel kolmas vihastab ja solvub hoopis ise, kõik jooksevad torisedes mööda koolimaja ringi, kui kõik on maha rahunenud, saadakse jälle klassis kokku, kuid umbes 15 minuti pärast kordub vana skeem. 

Seekord on solvumised juba ette ära solvutud. Klass on juba mõnda aega täiesti pooleks jaotunud. Õigemini kolmeks grupiks, sest on õpilasi, kes suudavad uskumatul kombel siiski veel kõigiga läbi saada. Aga siis tänasest. Üks grupp pole nõus klassigi minema, kuna "kohe kui me klassi läheme, nad jäävad vait ja vaatavad meid sellise näoga, et mida teie siin teete" või "mina ei ole nõus midagi tegema, kui nemad siin klassis on". Seega istub üks osa õpilastest klassis ja kuulab muusikat, kui teised istuvad koridoris ja kuulavad muusikat. Ja kõik mossitavad. Vot selline pidu! 

Ja mina ei jaksa tegeleda selle solvumisega ja jaurata sellega, kui nad üksteisele ask.fm-is roppusi kirjutavad. Juba näiteks sellepärast, et kui mõni tobe täiskasvanu oleks 14-aastasele minule tulnud ütlema, et mine lepi nüüd kellegagi ära, keda ma kindlasti täiesti põhjendatavalt ja enda arust elu lõpuni vihkasin, siis ma ei oleks teda väga tõsiselt võtnud. Ilmselt läheb nende lahkheli ka päris ruttu mööda, kuid praegu on igatahes üks võidu mossitamine. Tegelikult natuke lootsin, et ehk klassiõhtu viib neid natuke kokku, et ikkagi pidu ja vaba õhkkond, kuid praegu tundub see natuke naiivne lootus. 


Seega ma põgenesin õpetajate tuppa selle solvumise eest. Ja natuke selle eest ka, et poisid pommitasid mind jälle igasuguste küsimustega. "Kas Kelluke on hea viinaga? Aga sprite? Kust me viina saame, kui sa ei osta?" 

Siiski midagi ikka ajaga ei muutu. Umbes pool tundi enne lõppu suutis üks osa õpilast end kokku võtta ja päriselt midagi mängida. Ja siis tuli klassikaline lause: "Teeme ikka järgmine kord nii, et oleme kogu öö koolimajas, siis on huvitavam. Muidu me saame ainult 15 minutit mängida." Jah, sest mina sunnin ülejäänud aja solvuda ja nurgas istuda. 




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar