esmaspäev, 26. oktoober 2015

kui ma ei taha enam mitte kunagi õpetaja olla*

*See postitus võib olla kirjutatatud nii, et ma olen tsipakene närviline, seega on lubatud teatud kirjanduslikud liialdused. 

Kui mina ammustel aegadel olin õpilane, siis ma üldsegi kartsin õpetajaid. No kartsin nii väga, et isegi küsima oli hirmus minna, kui aru ei saanud. Kui ma praegu ammustele aegadele tagasi mõtlen, siis usun, et see polnudki niivõrd hirm, vaid mina olin laps ja õpetajad olid täiskasvanud ja nii oligi. Siis ma ei kisanud üle klassi, et kamoooon, maailma kõige mõttetum ülesanne üldse (kuigi mõtlesin seda) või et mul ealeski ei lähe sellist idiootsust elus vaja (kuigi mõtlesin seda ka). Ega ma üldse ei kisanudki üle klassi, sest noh, ma olin laps ja õpetaja oli täiskasvanu. 

Samuti ei tea ma, et lapsevanemad oleksid sekkunud pidevalt õpetamisse ja õppetöösse. Et lähen koju, kurdan, et täiesti mõttetu on õppimine ja siis ema helistab kooli ja kukub kisama? 

Tulles ammustest aegadest tänapäeva, on mind sellistest asjadest õpetajana kõrvale jäetud. Vähemalt ei ole ma kellelegi niimoodi hambusse jäänud. Kuni eelmise nädalani...

Rääkisin juba natuke sellest (leitav SIIT), kuidas ei olda rahul minu õpetamisega. Okei, kõigile ei saagi meeldida. Minu meelest seletasin enda arvamust piisavalt, et selleks ikka aru oleks võimalik saada, kuid ilmselt jäi minu jutust väheks, sest muidu vist ei minda õppealajuhatajale kurtma. Ma isegi ei tea, mida täpselt siis kurdeti. Eks homme saan teada...

Olen jõudnud om karjääris uuele tasandile: pean hakkama selgitama oma õpetamismeetodeid. Ei, mitte õpilastele. Nendele ma seletan väsimatult ja igapäevaselt, et nad ikka veits saaksid aru, miks me midagi teeme. Ma pean hakkama seda tegema vist ka lapsevanematele. Praegu tundub tekkivat selline olukord, kus mina annan mingi ülesande, laps läheb koju, aga vanem ütleb, et stop, seda küll ei pea tegema, see on nii nõme, oota korra, ma helistan kooli ja ütlen, et meie perekonnas pole selliste tobeduste jaoks aega! 

Kui kedagi huvitab, siis suvevaheajani on 221 päeva. 

8 kommentaari:

  1. Tervislikum on nii mõelda, et jäuluvaheajani on 55 päeva ja sellest kõigest 39 tööpäeva. Ja jõuluvaheaeg ise kestab tervelt 19 päeva. Vaesed jaapanlased saavad aastas umbes nii palju kokku puhkust, nii et on mille üle röömustada, arvestades veel seda, et needsamad jaapanlased ei taha sedagi puhkust välja võtta ja neid peab selleks sundima.

    VastaKustuta
  2. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  3. Jaa palun.
    Selgita.
    Mina olen see lapsevanem.
    Ma arvan umbes üle päeva, et see või teine koduülesanne on sajaga nõme.
    Sest on.
    Mõnikord harva ütlen ma seda oma lastele ka.

    Kas ma peaks valetama ja halva mängu juures head nägu tegema?

    Mulle VÄGA meeldiks, kui kool korraldaks õpetajate ja lapsevanemate vahelisi kohtumisi. Mul oleks küsida PALJU. Aga ei korralda ja seega ma ei küsi ma mu suhtluskanaliks jääbki laps, kellele ma oskan vaid ühepoolselt öelda, et see või teine asi on jama ja mul on kurb meel, et kool ta sellega tegelema sunnib.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Erinevad inimesed ja erinevad arvamused. Teie arust on teatud harjutus tobe, kuid kindlasti on keegi, kes seda üldse nii ei arva. Kui väiksemale lapsele öelda, et õpetaja antud ülesanne on mõttetu, siis õpilane arvab ka seda. Milline peaks olema siis lapse motivatsioon üldse edaspidi selle õpetaja tundides midagi teha? Mul on konkreetne näide, kuidas üks laps teatas mulle, et tal pole vaja raamatuid lugeda, kuna ta on maalaps. Maalastel pole vaja sellistele tegevustele oma aega kulutada. Ma võin vaielda ja öelda igasuguseid põhjuseid, kuid kui kodus on nii räägitud, jääb ikka vanemate sõna peale. Ehk siis tõesti vanemad arvavadki, et lugemine on maailma mõttetumate tegevuste esikümnes, pole siiski õige seda lapsele nii öelda.

      Eks need õpetajate ja lapsevanemate kohtumised erinevad kooliti. Minu kogemus on ka näidanud, et siis väga keegi ikka midagi ei küsi. Ise olen jaganud igal pool oma e-maili aadressi, et oleks võimalik vajadusel ühendust võtta, mida ka aeg-ajalt kasutatakse. Leian, et tänapäeval ei pea suhtlemiseks kohe kohtumist korraldama.

      Kustuta
    2. Ma tegelikult ei protesteeri üksikute ülesannete, vaid kodutööde üldise mahu vastu. Ka "tobe" ülesanne jõuab minu silmi vaid siis, kui ma näen, et laps pusib väga pikalt ühe asja kallal.

      Teiste lapsevanematega suheldes tundub, et kodutööde maht on üldine probleem. Ma ei tea, kuidas käib koolides kodutööde aja planeerimine. Kas õpetajad võtavad mingi tingliku keskmise lapse ja arvestavad selle tinglapse iga kodutöö jaoks eeldatavalt kuluva aja ja summeerivad selle koolinädala või kogu trimestri peale? Kas ma saan kuidagi teada, kui palju peaks laps nt eesti keele kodutööle päeva / nädala / poolaasta lõikes kulutama?

      Arvamuste kujundamine - muidugi mõjutavad kodused hinnangud lapse arvamust. Aga ei saa ka lasta lapsel lamba kombel arvata, et kõik koolist tulev on puhas kuld.

      Ma ise hoian hoolikalt lahus (lapse) arvamust ainest, õpetajast ja metoodikast. Meil on seni vedanud - lapsed armastavad ja kiidavad ka raskete ainete õpetajaid. Seda ka siis, kui minu lapsevanemalik arvamus õpetaja osas üldse nii positiivne ei ole...

      Kustuta
  4. Mõni arvab, et suuremate kui ühekohaliste numbritega arvutada oskamine on ka mõttetu, sest meil on arvutid. Peale SMS laenu võtmist imestab, miks raha pole.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kalkulaatorid võetakse isegi siis välja, kui on vaja arvutada, mitu punkti jäi kolmest puudu, sest punktid peas kaheks jagada on võimatu.

      Kustuta
  5. No kõige mõttetum harjutus on see, kus on umbes sada lihtsat arvutustehet, mille saaks ju kiiresti tehtud, aga tulemuseks saadud numbrite järgi tuleb töölehel olevad laiud üht või teist värvi värvida.
    Lapse jaoks, kes matemaatikat armastab, aga värvimist mitte, ei õpeta see midagi ja on tõeline piin. Eriti veel, kui hinne sõltub värvimise korralikkusest.
    Lapse jaoks, kes armastab värvimist aga mitte matemaatikat, on neid laide liiga palju.

    VastaKustuta