kui sa annad endast kõik, et veenda õpetajat spikerdamises

Ma ei hakka nüüd rusikaga rinnale lööma ja ütlema, et minu tundides keegi ei spikerda. Õpilased on kavalad ning alles hiljuti kuulsin lugusid, kuidas üks oli kirjutanud spikri jala peale ja siis töö ajal püksisääred üles keeranud ja sealt maha kirjutanud. Teine oli peitnud kõrvaklapid ja kõik vigurid päkapikumütsi alla ja siis küsinud vastuseid ukse taga seisnud klassikaaslaselt. Kahjuks minu õpilased pole nii loovad olnud ja kasutavad lihtlabaseid võtteid, näiteks vaatavad telefonist või klassikaaslase töö pealt. Igatahes olen ma omajagu selliseid õpilasi vahele võtnud. 

Tavaliselt, kahtlustades kedagi spikerdamas, ma ei hakka kohe suurt stseeni korraldama, vaid jälle isiklikust õelusest pean ikka olukorra eriti nõmedaks muutma. Näiteks oli situatsioon, kus ma olin päris kindel, et üks õpilane spikerdab. Kuulsin paberitega sahistamist ja suundusin sinnapoole, polnud päris 100% kindel, kes see tarkpea oli, kuid samas panustada oleks küll juba julgenud. Seisin siis põhimõtteliselt tüdruku kõrval, midagi ei ütelnud. Õpilased hakkasid ükshaaval valmis saama ja klassist lahkuma, kuni see õpilane viimasena oli veel jäänud. Üritas ta seal veel midagi kirjutada ja maha tõmmata ja kirjutada, kuni lõpuks närvid ei pidanud vastu ning tõmbas istumise alt klassikaaslase töö välja. "Ma ei jõudnud õppida, ma ainult ühte küsimust vaatasin, ma ausalt tulen järgmine nädal tegema!" 

Kõikidest kordadest kõige naljakam on olnud see, kui üks poiss kontrolltöö ajal terve aeg niheles, oli näost punane ja midagi peopesast luges. Kui tunni lõpus käskisin ette näidata, mis tal seal kõik kirjas on, siis oli sinna suurte trükitähtedega kirjutatud ainult EEPOS. Ise terve tunni muudkui vaatas seda sõna seal, ma ei tea, palju kasu tal sellest konkreetsest sõnast oli. 

Tulen nüüd kõige hiljutisema sündmuse juurde, mis oli eelmisel nädalal järeltööl. Võrreldes nädal varasemaga, kus mul oli täismaja ja ligi 40 õpilast üritas päästa, mis päästa annab, oli pigem rahulik. Jälle kuulen, kuidas keegi sahistab paberitega. Kahtlustan ühte, lähen vaatama, ei näe midagi, lähen mujale, jälle kuulen seda häält. Lõpuks näen, et kasutab sama taktikat - istub mingi paberi peal. Võtan töö eest ära.

Mina: Järeltöö on järgmisel nädalal!

Õpilane: Miks te töö ära võtsite??

Mina: Sa ilmselgelt ju spikerdad! Mis paber sul seal on?

Õpilane: Aa, see on vene keele asi.

Mina: ....

Vaatan paberit. Ongi mingi vene keele tegusõnade pööramine.

Mina: Miks sul ometi see seal on????

Õpilane: Ma ei tea... Mul polnud seda kuskile panna.

Annan töö tagasi. Vene keele materjalid palun siiski ära panna. Teeb mõnda aega tööd edasi. Jälle näen mingit paberit. Seekord on tal (jah, samal õpilasel!!) mingi paber käes. Lähen juurde ja palun näidata, mis tal seal on.

Õpilane: Aa, see niisama paber. (näitab tühja paberitükki)

Mina: Miks sul see käes on?

Õpilane: Ma ei tea... niisama.

Püha jumal!