miks ma nüüd alati soojalt riidesse panen, kui autoga kuskile sõidan

Kuna ma ei taha hakata juba virisema, kuidas ma pärast paari tööpäeva tunnen end jube väsinuna ja tundub, et vaheaega polnudki, kirjutan hoopis ühest tavalisest päevast, kui ma esimese veerandi lõpus läksin Maakooli tunnistusi viima.

See oli üks reedene päev. Tegelikult olen ma neljapäeval ja reedel Suures Linnakoolis tööl ning pidin Maakooli minema hoopis neljapäeva pärastlõunal õppenõukogusse. Ma istun alati seal rõõmsalt ja vaatan, kuidas jälle minu klassi õppeedukus kõige madalam on. Samuti olen ma peaaegu kogu aeg liider õpetajate seas, kuna olen kõige rohkem kahtesid ise ka pannud (öeldakse ju, et klass läheb õpetaja nägu. Või oli see vastupidi...).

Igatahes ma neljapäeval Suurde Linnakooli minna ei saanudki. Ma küll hakkasin juba peaaegu minema, kuid siis läksin hoopis oksendama ja magasin palavikuga terve päeva. Õppenõukogusse ka ei jõudnud. Plaanisin siis tunnistused reedel ära viia, sest võiks ju nagu.

Ilm oli ka eriti külm, aga ma viskasin suvalise jaki peale, sest ega autoga minemiseks soojalt riidesse pea panema. Sõitsime parasjagu ühest majast mööda ja siis tegi auto imelikku häält, jäi üsna pea päris seisma ja siis sõitis maja omakorda meist mööda (täpsustuseks olgu öeldud, et tegemist oli suure autoga, mis vedas suurt maja).

Autoga edasi ei saanud, aga mina arvasin, et ilmselt Maakool ongi kohe järgmise kurvi taga ja võib ju jala edasi minna. Tegelikult muidugi polnud ei pärast järgmist ega ülejärgmist. Õues oli kaks kraadi sooja ja mina jalutasin hommikul mööda maanteed.

Pärast mõningast jalutuskäiku jõudsin ikkagi kooli. Rääkisin ka veidi oma seiklusest ja sellest, kuidas ma punase maja juures, mille hoovis on kummaliselt palju puidust kujusid, seisma jäin, mille peale oldi üllatunud, miks ma kedagi vastu ei kutsunud nii pika tee peale. Nii ma saingi teada, et kool pole väga lähedal punasele majale, mille hoovis on kummaliselt palju puidust kujusid. No tõesti palju!

püha müristus, mida mu silmad peavad nägema!

Parandan parasjagu 9. klassi eksamitöid. Teen neid ikka aeg-ajalt, sest kuigi õpilastel on kergelt öeldes ükskõik eksamitest, siis mina küll pabistan: minu esimene eksam õpetajana! Mõlemal tööaastal olen ka tasemetöödega ühele poole saanud, mis läksid väga hästi, kuid eksamid on ikka teine tera.

Tagasi nende eksamite juurde siis. Üritan siin neid tasapisi parandada. Rõhk sõnal "üritan", kuna mida ma tegelikult tahaks teha, on need tööd rebida sajaks killuks ja seejärel aknast alla visata. 9. klassi õpilane peaks olema juba päris suur inimene, aga minu üheksandikel pole vedanud, sest nende eesti keele õpetaja ilmselgelt ei oska oma tööd.

Üritades olla võimalikult objektiivne, pean ma eesti keele eksamit lihtsaks (no hea küll, sooritatavaks). Kirjand, mis annab peaaegu pooled punktid, on täiesti õpitav tekst, millel on tegelikult päris ranged reeglid. Pole nii, et keegi ei ole võimeline seda kirjutama. Teised 40 punkti on lugemise eest. 9. klassiks peaksid küll kõik õpilased lugeda oskama. Mis jätab tegelikult õigekirjale ja reeglitele päris vähe punkte. Nii ütlebki minu loogika, et tegemist pole eksamiga, mille tegemine positiivsele hindele väga keerukas on. Kõik oleks ka nii, KUI ÕPILASED OSKAKSID LUGEDA.

Kuna nad seda kahjuks ei oska, on väljavaated päris nadid. Seni pole ükski õpilane osanud arvutada näiteks protsenti. Mitu protsenti maaraamatukogude lugejatest Kuremaa raamatukogu näitel väärtkirjandust laenutab, kui lugejaid on kokku 200, kellest 10 loeb raskemat kirjandust? Õige vastus on 2 või 10 või 20. Tekstis on räägitud 1940. ja 1941. aastast. Mis ajast on juttu (nimeta sajand). Õige vastus on 18.-19. sajand. Ma üldse ei taha küsidagi, kas sajandivahetus oli siis 1940. ja 1941. aasta vahel.

Ja veel üks asi, mis mind väga, väga, väga palju häirib. Kui nüüd õpilane ei oska tõesti protsenti määrata, sest selline kõrgema matemaatika oskus pole tal veel omandatud, siis kes selles süüdi on? Mina muidugi, sest eesti keele lõpueksam on sooritatud halvasti. Järelikult pole mina õpetanud. Ma ei tea, kas matemaatikas on ka nii, et lahenda võrrand, aga esmalt pane komad õigetesse kohtadesse töökäsus, kuid ma ei saa aru, miks see eesti keele eksam nüüd selline on, kuhu kuhjatakse kõikide ainete materjal. 

Muidugi ei olegi elus nii, et järgnevad kaks tundi kasutan ainult eesti keelt, aga nüüd hoopis pool tunnikest matemaatikat, kuid sellisel juhul äkki olekski targem teha komplekseksam või mingi muu eksam, mille nimi pole eesti keel, sest ma ei jõua kõike õpetada kahes tunnis nädalas. Nüüd ma pean siiski minema esmaspäeval klassi ette ja õpetama protsendi arvutamist. 

Kuna ma juba 9. klassi juures olen, jagan veel neid põhjuseid, miks ma lihtsalt vahel nii väga vihkan oma tööd. Väljavõtted viimasest kontrolltööst. 

Kasuta võõrsõnu loogilises lauses:

Biograafia. Eilses biograafia tunnis arutasime kliimamuutuste üle.

5 õpilast arvas, et nad õpivad biograafiat. Läksin õpilaste ette ja palusin loetleda neil õppeaineid, kuid keegi ei arvanud enam, et nad biograafiat ka õpivad. Pakkusin, et ehk on tegu valikainega, kuna ainult üks osa õpilastest seal käib... Kui ma nende pärle ette loen, siis kõik naeravad, pisarad silmas, ja üritavad arvata, kes nii kirjutas. Tavaliselt sellega see teema ka lõppeb. Elulooks pidas biograafiat kokku vähem õpilasi.

Filiaal. Ta on väga filiaalne. Ajakirjas oli palju filiaali.

Siin muidugi jälle üks tähelepanek. Ma ei tee iga kord järeltööks uut varianti, sest vahel ma ei viitsi ja vahel ma ei jõua. Nüüd on jälle väga kiire aeg ja polnud lihtsalt aega teha uut tööd, seega andsin sama töö. ÕPILANE KIRJUTAS IKKA LAUSEKS "TA ON VÄGA FILIAALNE"! Kirjutasin kommentaari ka kõrvale, kas ta ei arva, et kui ma esimeses töös tõmban lainelise joone alla ja sada küsimärki kõrvale, siis sama lause on ka järgmises töös vale? Ilmselgelt ei arvanud, sest muidu poleks ta ju kirjutanud.

Postuumne. Iseloomujoon (kui keegi ei saa aru, mis ümberringi toimub).

Igal juhul tunnen ma end nüüd väga filiaalselt ja jätkan töödega. 

Õnneks üsna pea saab paar päeva hinge tõmmata. Ja siis muidugi uue hooga jätkata. Kui minust varsti enam midagi kuulda pole, olen kuskil hullaris luku taga. 

kui mõned vestlused õpilastega võiksid olemata olla

Vahel avastavad õpilased, et õpetajad on ka inimesed, kellel on aeg-ajalt natuke vaba aega. Kuigi kõigile (k.a mulle) meeldiks arvata, et eesti keele õpetajad veedavad kindlasti iga töövälise hetke teatris ja raamatute seltsis, olen mina väga lihtne inimene. 

Õpilane: Õpetaja, ma olen Candy Crush'is mingi leveli juures kinni ja vaatasin, et sul on kõige kõrgem tulemus mu sõprade seas!

Mina: ........

Mina: Nojah, kui ma töid parandada ei taha, siis ma otsin muud tegevust. 

Õpilane: Kui kaugel sa oled juba?

Mina: Liiga kaugel. 

Täiesti piinlik tunnistada, aga see oli ka aus vastus, sest lollakate mängude mängimine on minu asendustegevus, kui ma üldse ei taha tööd teha. Pealegi on need mängud sõltuvust tekitavad. 

Ja siis mõtles üks poiss, et tema tahab ka seda mängu mängida. Seega ta tõmbas selle oma telefoni ja mängis. Tunni ajal. Muidugi oli ka äärmiselt üllatunud, et ma nägin tema telefoni. 

Siit paar tähelepanekut edaspidiseks: ärge võtke õpilaste sõbrakutseid vastu ja tehke Facebook'i salakonto lollakate mängude mängimiseks. 

tänane vestlus õpilasega

Tuleb õpilane, telefon käes.
Õpilane: Õpetaja, kuule. Ma näitan sulle midagi.
Mina: Ei, aitäh! (Sest ega ma eile sündinud ole. Sealt lihtsalt ei saa kunagi midagi normaalset tulla ja teadmatus on vahel hea.)
Õpilane: Ma näitan ikka!
Näitab pilti uksest, mille klaas on katki.
Õpilane: Lahe, eks? *** tegi.
Mina: ...
Mis seal lahedat on?
Õpilane: No pulli peab ka ju saama! Täiega lahe!
Tuleb juurde ka teine õpilane.
Õpilane: Ma näitasin õpetajale ka seda pilti, mis *** tegi.
Õpilane 2: Mis õpetaja ütles?
Õpilane: Et täiega lahe on!

Kusjuures loo puänt on tegelikult selles, et antud loo kangelasega on homseks planeeritud suur ja tõsine jutuajamine koos direktori ja õppealajuhatajaga. Teemaks polnud üldsegi lõhutud uks, mille nüüd saab väga mugavalt siiski päevakorda tuua. Klassijuhataja on ikka väga äge olla! Suur Linnakool pakkus mulle uueks aastaks 5. klassi juhatamist, sest ühest klassist parem on ainult kaks (kahjuks ütlesin ära).

kui õpilased on sõltuvusest limonaadist

Kell on üheksa ja parandan siin veidi kontrolltöid, kui mõtlesin, et aitab küll (vähemalt korraks, hiljem pean ilmselt jätkama), kirjutaks midagi. Viimasel ajal on selle kirjutamisega küll nii, et pidevalt mõtlen koolis, kuidas võiks sellest ja tollest kirjutada, kuid kui jõuan koju, siis ei jaksa. Jumal hoidku, kui ma veel unise peaga mõne vea sisse teen, ise eesti keele õpetaja. Piinlik! Peaks ameti maha panema. 

Aga nüüd siis veel üks asi, millest ma aru ei saa. Mul on üks klass, kes joob kogu aeg limonaadi ja ma ei mõtle siinkohal, et joob pooleliitrise limpsi päeva peale ära. Ei, ma mõtlen, et läheb vahetunnis ja ostab endale kolm limonaadi (olgu öeldud, et nendest ei jätku terveks pikaks koolipäevaks, vaid järgmisel vahetunnil peab varusid täiendama).

Siis nad istuvad seal ja kaanivad oma limpse. Ja siis nad peavad minema igas tunnis vetsu, sest nii lihtsalt juhtub, kui vahetpidamata vedelikku tarbida. Õnneks iga kolmanda pudeliga on võimalus võita uus pudel, seega peaks päeva lõpuks vähemalt ühe uue pudeli ilma rahata saama. Vahel juhtub, et tänu halvale planeerimisele saab limonaad enne otsa kui tund. Siis peab kahjuks veega leppima (õnneks igas klassis on kraanikauss). 

Võib-olla see eriti ei häirikski, kuid ilmselgelt pole võimalik, et pudel lihtsalt seisab laua peal rahulikult, kui seda parasjagu vaja pole. Ei, mingi võlujõud ajab seda ikka neli korda vähemalt ühe tunni jooksul kogu aeg maha. Joomise ajal peab muidugi kork põrandale kukkuma. Kui kork püsib kindlalt peos, siis pole aga joomine veel päris selgeks saanud ja on tarvis niisama lägastada. Muidu vahepeal ikka natuke õpime ka!

Üldse ei aja tegelikult närvi, aga peaks vist niisama väikse loengu maha pidama, et need, kes veel juua ei oska, võiksid seda ka mitte teha.

kui ma töötan hoopis lasteaias

Tänane vestlus õpilastega.

Õpilane 1: Õpetaja,*** ütleb mulle kogu aeg halvasti. Ta ütles mulle blondiin ja siis pani veel ühe video kinni, mida ma näitasin!

Mina: Aga su juuksed ju ongi heledad. Äkki ta ei tahtnud solvata.

Õpilane 1: Tahtis küll, ta ütleb kogu aeg, et ma olen loll. Täna just ütles, et ma olen peast blondiin.

(Poisid üritasid seejärel asja naljaks pöörata)

Õpilane 1: Kõike ei pea ju kohe välja ütlema, mõni asi võib enda teada ka olla! Õpetaja, tee siis midagi!

Ma tõesti ei tea, kas sain õigesti aru, aga kas õpilane just ütles, et olen küll loll, aga seda ei pea siis kohe välja ütlema.


Ja lõppu jätkulugu sõjarindelt. Liittegusõnad on sellised tegusõnad, mis on püsiühendid st need kirjutatakse kokku ja nende osasid ei saa teineteise suhtes ümber tõsta. Too üks näide liittegusõnast.
"Näiteks taandarenema. Pooled meie klassi õpilased on taandarenenud."

Ma ei pea vist lisama, mis sellele järgnes...

kui ma ei taha enam mitte kunagi õpetaja olla*

*See postitus võib olla kirjutatatud nii, et ma olen tsipakene närviline, seega on lubatud teatud kirjanduslikud liialdused. 

Kui mina ammustel aegadel olin õpilane, siis ma üldsegi kartsin õpetajaid. No kartsin nii väga, et isegi küsima oli hirmus minna, kui aru ei saanud. Kui ma praegu ammustele aegadele tagasi mõtlen, siis usun, et see polnudki niivõrd hirm, vaid mina olin laps ja õpetajad olid täiskasvanud ja nii oligi. Siis ma ei kisanud üle klassi, et kamoooon, maailma kõige mõttetum ülesanne üldse (kuigi mõtlesin seda) või et mul ealeski ei lähe sellist idiootsust elus vaja (kuigi mõtlesin seda ka). Ega ma üldse ei kisanudki üle klassi, sest noh, ma olin laps ja õpetaja oli täiskasvanu. 

Samuti ei tea ma, et lapsevanemad oleksid sekkunud pidevalt õpetamisse ja õppetöösse. Et lähen koju, kurdan, et täiesti mõttetu on õppimine ja siis ema helistab kooli ja kukub kisama? 

Tulles ammustest aegadest tänapäeva, on mind sellistest asjadest õpetajana kõrvale jäetud. Vähemalt ei ole ma kellelegi niimoodi hambusse jäänud. Kuni eelmise nädalani...

Rääkisin juba natuke sellest (leitav SIIT), kuidas ei olda rahul minu õpetamisega. Okei, kõigile ei saagi meeldida. Minu meelest seletasin enda arvamust piisavalt, et selleks ikka aru oleks võimalik saada, kuid ilmselt jäi minu jutust väheks, sest muidu vist ei minda õppealajuhatajale kurtma. Ma isegi ei tea, mida täpselt siis kurdeti. Eks homme saan teada...

Olen jõudnud om karjääris uuele tasandile: pean hakkama selgitama oma õpetamismeetodeid. Ei, mitte õpilastele. Nendele ma seletan väsimatult ja igapäevaselt, et nad ikka veits saaksid aru, miks me midagi teeme. Ma pean hakkama seda tegema vist ka lapsevanematele. Praegu tundub tekkivat selline olukord, kus mina annan mingi ülesande, laps läheb koju, aga vanem ütleb, et stop, seda küll ei pea tegema, see on nii nõme, oota korra, ma helistan kooli ja ütlen, et meie perekonnas pole selliste tobeduste jaoks aega! 

Kui kedagi huvitab, siis suvevaheajani on 221 päeva.