kuidas minu klassi poisid tüdrukuid ära kasutavad

7. klassis pole tüdrukute ja poiste arv päris võrdne. Kümne tüdruku kohta on kuus poissi ja kui võiks arvata, et see tähendab mingisugust tüdrukute ülemvõimu, on asi tegelikult täiesti vastupidine. 

Meie klassi juhivad poisid. Võtame näiteks hiljutise peo. Tüdrukud palusid väga kenasti, et poisid ka jääksid. Palusid ühe korra, palusid teise, aga ikka poisid seletasid, kuidas nad tahavad koju minna. Ütlesin tüdrukutele ka, et pole ilus poolvägisi ka teisi kinni hoida, kui nii väga tahavad lahkuda. 

Aga siis tundus, et väga ei taha ikkagi. Hakkasid hoopis kauplema ja teatasid, et kui tüdrukud põlvili langevad ja paluvad, siis nad kaaluvad jäämist. 

Ja nagu sellest veel vähe oleks, olid tüdrukud valmis seda tegema! Keegi siiski anuma ei hakanud, seega poisid tundsid, et neile on ilmselgelt liiga tehtud ning sättisid end minema, ise veel pidevalt rõhutades, kuidas nad kohe hakkavad ära minema. Kui üks tüdruk võttis mõistuse lõpuks pähe ja ütles teistele ka, et mingisugune uhkus võiks ikka alles jääda, marssisid megasolvukad poisid uksest välja. "Mismõttes tüdrukud näevad nii vähe vaeva, et me siia jääks?!" Nagu sellest veel vähe oleks, joosti poistele järele, et neid viimast korda paluda. 

Meie klassis tüdrukud peavad väga vaatama, mida ütlevad või teevad, sest muidu võib mõni poiss kogemata solvuda. Siis peab ruttu oma kohutava eksimuse heaks tegema, vabandama ette ja taha, et nad julgesid kõrgeaulisi härrasid solvata. Härrad siis keerutavad ja panevad tüdrukuid maksimaalselt oma pilli järgi tantsima. Tüdrukud muidugi kehitavad õlgu, et mis me siis teeme, kui nad sellised on.

Muidugi ei ole ka tüdrukud solvumist ära unustanud. Seetõttu on tekkinud ka olukord, kus keegi on kogu aeg klassis solvunud. Ma ei suudagi seda enam jälgida, kes jälle midagi valesti tegi ja kes end äärmiselt solvatuna tunneb. Pidevalt on midagi uut jälle käimas. Ma isegi ei mõtle selliseid väikseid tujutsemisi, neid on nagunii kakskümmend viis tükki päevas, vaid grupihierarhia on ka pidevas muutumises. Ega ei võigi end kindlalt tunda, ühel päeval lähed kooli, oled popp ja lahe, järgmine päev juba ei tehta väljagi ja ignoreeritakse, samas ise väldid omakorda teisi õpilasi, kellega üle-eelmisel nädalal läbi said.

Ei tahaks olla 7. klassi õpilane....

kuidas ma kahtlustasin, et mu seitsmendikud on alkoholi tarvitanud

Täna oli meil siis väike disko, millele eelnes veel playback (või väga popi sõnaga öeldes jäljendusvaadend, mida ma esimest korda kuulsin hiljuti), et selline väga pidune päev. Disko oli mõeldud 5.-7. klassi õpilastele, seega ilmselgelt oli minu poiste jaoks see täiega titekas ja nad otsustasid koju minna. Või vähemalt nii ma arvasin...

Kui nad olid kella nelja paiku mänginud, et nad lähevad bussi peale, kohtasin neid uuesti kell viis. Tulid nad rõõmsalt minuga rääkima, kui ma järsku tundsin räiget viinahaisu. Olin kohe nii õnnelik, et jõuan klassijuhatajana sinna ikka, kus pean hakkama alkoholiprobleeme lahendama. Kindluse mõttes üritasin väga loomulikult poiste järel käia ja nuusutada, kas on ikka viinahais või mitte, lõpuks ma ei saanudki enam midagi aru. Küll aga käitusid poisid minu arust väga kummaliselt, just kui oleksid mind vältinud ja vaatasid imelikult ja üritasid mitte mu silma alla sattuda ning see kõik süvendas mu kahtlusi.

Vahepeal läksin klassi ja nägin laua peal kaheliitrist coca cola pudelit. Ilmselgelt olin ma teadlik võimalusest, et kui ei taheta alkoholipudeliga ringi käia, saab kokteili alati nii valmis teha. Küsisin siis poistelt, et kas tohin ka maitsta, mis seal sees on, mille peale läksid nad jube pabinasse, haarasid pudeli kaenlasse ja võtsid üksteiselt lubadusi, et see jumala eest minu kätte ei satuks. Oli see siis kohutav kadedus või midagi muud, mis seda põhjustas, kuid ma pidin vahepeal helistama, mis omakorda tekitas poistes paanika, kuna nad arvasid, et ma kutsun politsei kohale (seda plaani mul tegelikult ka polnud).

Tänu suurele politseihirmule sain siis kinnitust, et tegelikult oli see tavaline coca cola. Otsustasin jätkata oma detektiivitööd ja suundusin aulasse tagasi, kui järsku tundsin, kuidas kogu koridor ikka väga rõvedalt alkoholi järele haiseb. Minu salajane uurimine päädis sellega, et koristaja oli spetsiaalse vahendiga seinu pesnud, mis lõhnas alkoholi moodi. Ikka väga peen detektiivitöö. 

tavaline päev õpetajate toas

Prindin järgmiseks päevaks miskiseid töölehti välja, kui järsku pooled seitsmendikud uksest sisse sajavad, et aulat endale kinni panna (meil on selline kaust, kuhu siis kõik klassis peavad registreerima, kui nad tahavad aulat kasutada), siis nad hakkasid muidugi vaidlema, et mis päevaks ja kellaajaks (olgu öeldud, et pole kuigi tõenäoline näha seitsmendikke ühel nõul nii, et keegi pole ka solvunud). Suurest vaidlemisest väsinuna otsustasid poisid, et nad jätavad tüdrukud jagelema ja puhkavad natuke jalga ja kus oleks seda veel parem teha, kui õpetaja kõrvale diivanile istuda ja õpetaja kommentaari peale silmi pööritades ja itsitades minema joosta.

Tõesti, kus on öeldud, et õpetajate tuba ainult meile mõeldud on. Oled väsinud, tule ja võta istet! 

asjakohane dialoog igaks veerandi alguseks.

Loeme parasjagu Triin Tasuja luuletust ning vastame küsimustele, kui järsku mõne peas hakkavad hoopis olulisemad küsimused vastust nõudma. 

- "Õpetaja, mitu päeva sa vaheajal purjus olid?"

- "Minu joomised ja mittejoomised ei ole seotud kirjanduse tunniga ja veel vähem teiega."

- "Sa lihtsalt ei mäleta enam, mitu päeva sa jõid. Ikka veel oled purjus nagunii."

kui ma olen vana, aga rase ikka veel pole

Kõigepealt pean alustama sellega, et ma olen ikka jube noor. Või noh, pigem noor. Nooremapoolne. Mul pole olnud vahepeal ühtegi võtan-aja-maha-ja-töötan-austraalia-farmis aastat, kõik koolid käisin ühtejutti ära, pärast magistrantuuri lõpetamist läksin otse kooli tööle, kus ma nüüd poolteist aastat olen olnud. Seega ei saa ma isegi väga hea tahtmise juures eriti noorem olla ja koolis töötada (omades samal ajal ka haridust).

Mingi hetk tabas mind arusaam, et ma polegi enam 18 (või paar aastat vanem). 20 oli vist viimane sünnipäev, mida ma ootasin, hiljem pole erilist vahet olnud, mis see number ütleb. Kui 18 on täis, on ju suhteliselt ükskõik, palju vanust on, mõni ehk kibeleb veel 21 saama. Mina sain 21 juba 5 aastat tagasi! Viis! Ma küll ei tea, millal see viis aastat täpsemalt juhtus, sest enda arust olen ikkagi paar aastat vanem kui 18.

Kuid õpilased ei arva, et ma olen paar aastat vanem kui 18. Võib-olla keskkoolis oleks teisiti, nendest ma olengi ju mõned aastad vanem, kuid seitsmendikest ikka natuke rohkem. Seetõttu avastab aeg-ajalt 7. klass jahmatusega mu vanuse. Avastas näiteks mu sünnipäeval, kui tüdrukud tulid klassi suure tordiga, millel seisis 26. 

"Issand jumal, õpetaja, sa oled nii vana või? Mu vend on sama vana!" (Ma küll ei tea, miks ma ei tohi nii vana olla kui see vend.) "Ma mõtlesin, et sa oled 18!" (Ma ei tea, miks keegi peaks seda arvama. Ütlesin ka, et suure tõenäosusega oleksin siis samasugune õpilane ju.)

Igatahes läks sünnipäev mööda ja klass rahunes ka maha, et neil nii vana õpetaja on, kuni see siis uuesti ühel päeval jutuks tuli. Et rääkida kõigest algusest, pean ma minema eelmisesse aastasse, kus ma olin väidetavalt rase. See juhtus ühe eesti keele tunni ajal, kui seitsmenda tüdrukud muudkui vaatasid imelike pilkudega mu poole ja sosistasid. Pärast tundi tulid minu juurde ja lahti läks omapärane vestlus.

Õpilane 1: Küsi sina, mina ei taha.

Õpilane 2: Ei, küsi ikka ise.

1: Sina pidid ju.

2: Ei, küsi ise, ma ei julge.

Kamba peale siis julgust kogudes suutis üks teatada, et ta tahaks midagi küsida, kuid ma ei tohi solvuda. Ma tegelikult aimasin juba, millega võib tegu olla, sest minu arust küsitakse naisterahvalt ainult ühte asja sellise sissejuhatusega. Üsna pea said minu kahtlused kinnitust, sest kui ma olin pühalikult lubanud mitte solvuda, küsiski üks (muidugi kirjutades mulle salaja kirja, sest muidu on liiga hirmus), kas ma olen rase. 

Selgus, et olin pannud selga kleidi, mis mulle karuteene tegi ja pidin viisakalt seletama, et ma pole rase, vaid ainult tundun. 

Selle peale olid aga õpilased KURVAD, sest nende nägemus oleks selline, et saan lapse ja tulen järgmisel päeval titega kooli, teen klassi beebitoa, kus siis kõik saavad temaga kogu aeg tegeleda. Noh, vahepeal õpime ka. 

Tagasi käesolevasse õppeaastasse...

Kuna ma pole ikka veel rase (õpilased ikka aeg-ajalt küsivad, mis on väga imelik, sest ma ei saa aru, kas nad tahaksid, et ma oleksin rase või näen ma lihtsalt jälle paks välja), hakkas see ühel hetkel õpilastel väga kripeldama: mismõttes, ta on ju 26?! Õnneks nad leidsid põhjuse ka väga ruttu: ma lihtsalt vihkan lapsi. 

Seetõttu leidis aset järjekordne vestlus minu lastetuse teemal. Välja nägi see enam-vähem selline:

Õpilased: Õpetaja, miks sul veel last ei ole?

Mina: Ma pole veel nii vana ju, alles lõpetasin kooli.

Õpilased: Misasja, kas sa tahad mingi 50 aastasena last saada vä?

Mina: Vahepeale jääb ka veel paar aastat, kas on kaks võimalust, saada laps pärast põhikooli lõppu või 50 aastasena?

Õpilased: Aga sa oled nii vana juba ju! Sellel ja tollel oli küll juba laps, kui ta sinuvanune oli.

Sellele järgnes minu monoloog, kus ma üritasin selgitada, et on igasuguseid inimesi. On selliseid, kes ei oska oma eluga pärast põhikooli lõpetamist midagi peale hakata ja mõtlevad, et hea küll, saan lapse siis. Ja on selliseid, kes tahavad näiteks enne haridust omandada, tööl käia ja üht-teist kõrva taha panna ning mina tahaksin enne ise ka natuke elada ja ringi vaadata. Ja siis on veel terve hulk inimesi, kes kuulub kuskile sinna vahepeale. 

Selle peale keegi lihtsalt ohkas ja nentis, et ma vihkan lapsi (ilmselgelt, sest sellepärast ma koolis töötangi). Olen ennegi tähele pannud, et maapiirkondades sünnitatakse varem. Väga paljudel minuvanustel on juba laps(ed) ja tihti olengi ainuke seltskonnas, kellel last ei ole. Samas ei ole minu jaoks ideaalne peremudel elada kolme lapse ja neljanda elukaaslasega (kes heal juhul on ühe lapse isa) oma vanemate juures ning vaadata viltu kõikidele, kellel pole 20. eluaastaks vähemalt kolme titte. See on kahjuks aga tihti siin nii.

Loodan, et õpilased suudavad ka rohkem laiemalt vaadata, mõista, et paljudel asjadel ei ole üks ainuõige viis, vaid valikuvabadus. Praegu on paljude maailmapilt (ilmselgelt saan ma aru, et 13-aastase nägemused ja arusaamad maailmast ei ole paika loksunud, isegi siis, kui nad peavad end väga targaks) väga kriitiline ja neid ajab lausa närvi, kui miski toimub väljaspool nende seatud piire. Samas on raske arutleda selliseid teemasid klassis, kus näiteks kooseluseaduse vastuvõtmisele järgneval päeval üks õpilane kisab mulle näkku terve päeva PEDESEADUS ja teine tuleb minuga arutlema, mida mina sellest arvan. 

mida küll teha teibiga?

Kellel poleks olnud olukorda, kus kätte satub kena rull kahepoolset teipi, kuid ei oska midagi sellega peale hakata? Kui minul see oleks, ei suudaks ka vast suurt midagi sellega ette võtta, kuid minu seitsmendikel taolist fantaasiapuudust ei esine.

Nimelt nende kätte täna just see kena rull kahepoolset teipi sattus. Esimese asjana proovisid nad kiusata tüdrukuid. Mis saab, kui teipida nende vihikud laua külge kinni? Suurt midagi ei saanud, vihiku pidi laualt ära kiskuma ja kaaned olid katki ning tüdrukud jooksid kurtes minu juurde. 

Rääkisin siis enda tunni alguses, et äkki teibiksite kodus. Et mingu õhtul koju ja teipigu kogu majapidamine kokku ja las siis vanemad tegelevad sellega, kuid miks peab seda ometi tegema koolis. Seepeale teatas mulle üks tüdruk (pange tähele, et seesama, kes enne kurtmas käis), et kuidas siis koolis nalja peaks saama. Pidasin lühikese, ent sisuka (ja endale ka väga tuttava) kool-pole-meelelahutusasutus kõne ja kuulasin samal ajal nende õigustusi, miks on nii normaalne käituda.

Igatahes kulges päev omasoodu edasi, taolisi teibijuhtumeid mõne tunni jooksul minuni ei jõudnud. Kuid hetk enne kodu poole sättimist astuti minu juurest läbi ja teatati juba uutest teibiintsidentidest. Nimelt jäi tüdrukute vihikute laua külge kinnitamisest ilmselgelt väheks, sest poisid tahtsid teada, et mis siis juhtub, kui teipida veel tüdrukute wc ukselingid, prügikastid ja käsipuud. Ega rohkem juhtunudki, kui keskmisest tükk maad vihasem töömees minu klassi tuli ning teatas, et kui homseks koristatud pole, läheb ta edasi direktori juurde.

Teatasin siis ühele seitsmendikule, kes küll minule teadaolevate andmete järgi selles süüdlane polnud, et lood on nüüd nii, et hakaku nad nüüd seda teipi sama rõõmsalt maha kiskuma, mille peale selgus, et põhiteipijad seda enam teha ei saa, sest üks on kodus ja teine on trennis. Kokkuhoidva klassi musternäidisena võtsid siis tüdrukud kätte ja üritasid seda teipi nimetatud kohtadest eemaldada, mis, nagu selgus, polnud sama lihtne, kui teipimine ise, sest see oli täiesti kinni seal. Midagi nad üritasid igatahes maha kiskuda, kuid ma isegi ei tea, kui hästi see neil õnnestus. 

Mina olen nüüd aga kodus ja mõtlen, et kuidas ometi tuleb keegi selle peale, et ostaks teipi ja teibiks pool koolimaja ära, noh, lihtsalt niisama.

maakooli külajutud

Väikses kohas teavad kõik kõiki ja kõike. Mina olen aga siin omaette eraldi mullis. Ei ma tunne kedagi, kohe põgenen siit ära ka, kui tööpäev läbi. Seega ma ei kuulegi seda halba, mis poejärjekorras minust räägitakse. Ma ju ei käigi siin poes ja linnas ei klatšita mind eriti. 

Aga väikestes kohtades on ju teine lugu. Meie koolis on praegu olukord, kus kõik õpetajad olevat halvad. Seda arvamust siis igal pool kõva häälega ka kuulutatakse: näiteks kodus lastele, poejärjekorras naaberküla elanikule jne. Kuidagi oleme jõudnud sinna, et absoluutselt kõiges on süüdi õpetaja. Kui õpilastel on halvad hinded, siis järelikult ei olnud töökäsk arusaadav, töö oli liiga raske, õpetaja õpetab halvasti. Midagi sellist see peab olema, ei saa ju olla, et laps ei õpi! 

Hiljuti oli meil suur üldkoosolek, kus siis kõik õpetajad pidid ka kohal olema. Oli küll võimalus kõikidel lastevanematel mured südamelt ära saada, kuid eriti seda ei kasutatud. Midagi sellist ei küsitud, mis oleks otse suunatud õpetajale (kas või siis need suured probleemid, et miks on seitsmel õpilasel kontrolltöö „2“). Sellele järgnes mul oma klassi vanematega eraldi koosolek ja siis oli küll kommentaare ja küsimusi. Loomulikult mitte minu ainete kohta, sest nendele ma oskaksin vastata. Aga näiteks geograafia on nii raske, õpilased ei saa aru, kuidas atlast kasutada, sest see on nii keeruline ja õpetaja on ka väga halb. Kui ma üritasin selgitada, et nojah, nad ei oska ÕS-i ka kasutada, sest osadel pole tähestik peas, siis sellest keerutati kohe välja ja oli vaja rääkida jälle nendest ainetest, kus ma ei saa ju 100% kindlusega öelda, et õpilased ei õppinud. Järelikult õpetaja ei õpetanud piisavalt hästi/kaua/arusaadavalt! Õpetas hoopis karjudes/kiirustades/selgitamata. 

Mul on pika töökogemuse jooksul olnud ikka väga mitu tööd, kus suurel hulgal õpilastel on mitterahuldavad hinded, aga mitte ükski kord pole ma saanud kirja või telefonikõnet, mis küsiks selle kohta. Kas või oma lapse kohta. „Miks on minu lapsel veerandihinne kaks?“ Aga keegi ei küsi. Õpilane ei küsi, lapsevanem ei küsi. Ainult mina seisan klassi ees ja iga päev küsin. Ja õhtul endalt kah! Et mis ma siis saaksin teistmoodi teha. 

Viimane külajutt on siis see, et üldkoosolekul oleksid pidanud istuma õpetajad kõige ees ja ikka näoga lastevanemate suunas. „Kas nad siis ka julgeksid midagi öelda????“ Kas siis üldkoosolek peaks olema õpetajate piinapink, kus me peame suutma ennast kõikide lastevanemate ees selgitada? Ma võin selgitada ennast küll, kuid ma ei saa seda teha kõikidele korraga. Aga miks ei tule siis keegi küsima oma laste hinnete või käitumise või mille iganes kohta? Miks ainult kehitatakse õlgu ja pomisetakse: „Puberteet…“ 

Kui õpetaja käest ei küsita, kuidas tema konkreetseid situatsioone näeb, siis ongi väga kallutatud vaade. Toon näite sellest, kuidas ma paar päeva tagasi poisse solvasin. Meil on nii, et jõuludel peab iga klass esinema mingisuguse kavaga ja „lunastama“ jõulupakid välja. Minu omad otsustasid siis tantsida. Kuna ainult üks poiss tantsib, ülejäänud seda ei tee („Need, kes tantsivad, on peded!“), jäid nad ikka siia koolimajja, mistõttu ma läksin nende juurde ja küsisin, et mis nad siin teevad. Ja nii küsisingi. "Mis teie siin teete?" Ja seda ilma igasuguse varjatud mõnitamise, süüdistamise või vihata, mida nad kogu aeg minu ja teiste õpetajate kõnest välja loevad, sest pidevalt olevat see või teine õpetaja neid solvanud ja kui ma küsin täpsemalt üle, siis selgub, et õpetaja oli ütelnud seda oma kehakeelega. Ahah, oli oma kehakeelega ütelnud, et kõik 7. klassi õpilased on lollid? Tahaks seda klassi ees võimlevat õpetajat siis näha, kes kontrolltöid kätte andes oma kehakeelega erinevaid mõtteid edastab. 

Nüüd siis järgmine näide, kuidas kuri õpetaja lapsi piinab ja solvab. Kui ma olin oma täiesti tavalise küsimuse ära jõudnud esitada, hakkasid poisid õhku ahmima: „Misssasssja, ei või siin enam istuda ka siis, jah. No fain, me siis lähme minema. Kogu nädala(?) on olnud jutt, et teeme proovi ja nüüd aetakse meid minema. Hea küll siis, vabandust, et me siis siin oleme,“ ja jooksevad minema (lõppu oleks tegelikult sobinud ka karjuda veel eemalt, et vabandust, et me elame!!!). Tüdrukud ohkavad, et näe, õpetaja, mis sa nüüd tegid, nad jälle solvusid. Ning jooksevad poistele järgi…

Kui nüüd need poisid lähevad koju ja ütlevad, et õpetaja ei luba neil koolis viibida ja sõimab neid kogu aeg (viidates ülalpool kirjeldatud situatsioonile), aga mitte keegi ei tahagi teada, kuidas mina seda asja näen, siis olengi mina ju paha inimene, keda kassajärjekorras taga rääkida. „Issand, kujutate ette, ise noor inimene, aga juba nii kibestunud. Ainult karjub meie laste peale.“ Kas ma pean siis sellepärast koosolekul istuma kõige ees? Ja siis mis, paluma vabandust oma kohutavate vigade pärast? Ma pole midagi valesti teinud, aga kedagi ei huvita see. Võiks arvata, et äkki ka koolis toimib süütuse presumptsioon, aga mind lüüakse risti juba enne, kui ma teada saan, et ma kellegi arust midagi valesti tegin. Ja rohkem infot polegi vaja. „No vaata ainult seda, julgeb veel  mulle silma vaadata. Ise on selline kohutav inimene.“