Ausõna, ei olnud mina nii mölakas ja ebaviisakas tatikas põhikoolis, kui seda on praegused õpilased! Muidugi ütlesin ja arvasin ma osadest halvasti, see oleks justkui kohustuslik osa õpilase ja õpetaja vahelisel suhtel, aga ma olin seda salaja omaette või sõpradega, kirusin eemal ja läksin tundi ning tegin head nägu. See on ju normaalne! Ma ei eeldagi, et kõik õpilased saaksid aru, et see n-ö piinamine ikka nende heaks on (mitte minu lõbuks ja naudinguks!).
Üritan kogu aeg näiteks 6. klassile selgeks teha, kui kõrini mul sellest ohkimisest on. Ma pole klassigi veel jõudnud, kui juba keegi varitseb mind ukse taga, et mulle selgeks teha, kuivõrd vale otsus minu poolt oli teda selle või tolle kõrvale istuma panna ja ta hakkab streikima, kui ma teda ümber ei tõsta. Mismõttes tema hakkab streikima?! Kas mina hakkan streikima, kui tal on kodutöö tegemata või kontrolltööks õppimata? Et panen käed puusa ja ütlen, et vot nüüd on näljastreik või õpetamisstreik? Ei, ma vean ta (vahel poolvägisi) konsultatsiooni ja järeltööle, et ta ometigi suudaks selle ära parandada ja siis uuesti ja uuesti ja uuesti, kuni veerand lõpuks läbi saab ja aeg lihtsalt otsa lõpeb. Aga tema streigib. Sest minul pole mingisugust õigust talle niimoodi teha!
Ja täna täpselt enne 7. klassi tundi, kui meil pidi tulema kontrolltöö ja ma olin peaaegu kindel, et kuigi ma rõhutasin, et nad peavad KÕIK eesti keele murded pähe õppima (sest neid on nii palju), kirjutab suurem osa, et meil on Saaremaa murre ja Hiiumaa murre ja Muhumaa murre, laekus mulle info, et minu armsad õpilased turnivad elektrimasti otsas (või mis iganes asi see metallist kõrge torn on). No lausa vapustav! Vapustav on ka see, et nad ei oska isegi midagi teha nii, et nad vahele ei jääks. Alati keegi näeb või kuuleb neid. Eriti kuuleb, sest nad ei suuda kuskil vaikselt liikuda.
Kui ma siis alustasin tundi meeldiva püstiseismisega, et välja selgitada need kõvad turnijad, sain mina omakorda õpilastelt peapesu, et mismõttes ma alati neid süüdistan ja MINA ALATI ARVAN, ET NEMAD ON KÕIK HALVAD ASJAD TEINUD, kuigi nemad MITTE MIDAGI ei tee. Kui me 15 minutit olime seisnud ja ütlesin, et seni seisamegi, kuni kõvad mehed oma tegude taha julgevad seisma tulla, teatasid suvalised tüdrukud, et vot nemad olidki need kõvad mehed (kuigi ma teadsin väga hästi, et polnud). Siis me tegimegi kontrolltöö, mis vist eriti ei õnnestunud kellelgi, sest kes oleks võinud arvata, et ma eesti keele murdeid küsin?!
Muidugi pärast tundi poistel kuskilt südamesopist tulev südametunnistus ei lasknud tüdrukutl kogu süüd enda peale võtta. Mis ongi kõige naljakam (ja vahel kõige haigem) selle klassi juures, et nad võivad väga nõmedad üksteise vastu olla, kiusata, mõnitada ja pidada omavahel "sõbra"kaklusi (ma olen aru saanud, et see on selline kaklus, kus kakeldakse, kuid ollakse sõbrad samaaegselt. See küll ei tähenda, et selle käigus ei või ühel suurtest sõpradest suu verd pärast täis olla), kuid tegelikult nad seisavad alati üksteise eest. Nad muidugi üritasid mulle veel selgitada, kuidas ma eksin jne, ma isegi ei tea, kas nad pidasid mind naiivseks, lolliks või mõlemaks, kuid sellel hetkel ma tõeliselt vihastasin. Ja samal ajal hakkas mul veel endast hale.
Vihastasin, et nad mulle otse valetavad ja ei suuda tõtt rääkida, kuigi ma olen nende vastu olnud alati aus ja õiglane. Mida ma siis neile teada andsin, kui pettunud ma olen, et nad isegi mulle ei suuda oma tobedaid tegusid tunnistada, kuigi ma olen neid alati kuulanud ja usaldanud ja nende eest seisnud. Mina leian, et kui sa oled piisavalt mees mingi masti otsa ronimiseks, siis võiks olla piisavalt mees, et seda tunnistada, mitte lasta tüdrukutel süü enda peale võtta. Ja mõtlesin, et kuhu kadusid (ja kas üldse kunagi kusagil eksisteerisid) need toredad õpilased, millest ülikoolis räägiti. Tõeline petukaup! Ärge uskuge neid, et õpilased on head, kui nende vastu olla hea! Tegelikult võivad nad tihti halvad ka olla (vahel ehk mõtlematusest, kuid mingil hetkel ei oma see enam tähtsust), ütelda halvasti ja käituda halvasti ja näiteks süüdistada mind, kes ma enda arust alati lausa imetabane olen, asjades, milles ma üldse end süüdi ei tunne.
Hale hakkas muidugi sellepärast, et mismõtttttttttes ma üldse pean õpetaja olema ja miks mulle ei võiks meeldida mingi muu amet. Asi on selles, et ma ei oska olla natuke õpetaja või natuke klassijuhataja või panustada sellesse töösse pisut. Ma olen ikka üleni ja täiesti selle sees. Ja kui ma endast muudkui tükikesi annan ja pingutan ning vastu saan mitte midagi või kuhjaga halbu sõnu ja tegusid, siis võib vabalt juhtuda nii, nagu juhtus täna. Et lihtsalt laine käib üle pea ja ma hakkan nutma. Mõtlesin vist karistada neid nii, et nutan nii palju, et pärast peaksid kõik minu pisaratejões elu eest ujuma. Tegelikult suutsin ma ära tabada, et ma kohe pisaratejõge sinna tekitama hakkan ning ajasin nad klassist välja klassikalise ma-olen-teis-nii-pettunud-miks-te-olete-sellised kõnega välja, aga nad said ikka aru, kuidas ma taharuumi pisardama läksin.
Kaua ma seda jõge ei saanud kah nutta, sest muidugi algas mul kohe konsultatsioon, kus ma võtsin end (peaaegu) kokku ja hakkasin selgitama, mis on öeldis.
Tuttav tunne.
VastaKustuta