kuidas vihastada välja 7. klassi poissi

Alati on kasulik oma klassiga enam-vähem normaalselt läbi saada, kuid eks olen mina ka astunud ämbrisse. Õnneks lapsed on lühikese vihaga. Järgnevalt üks näide, kuidas käituda ei tasu, kui eesmärgiks pole 7. klassi poissi välja vihastada.

Üldiselt on ikkagi kombeks käia iga kevad klassiekskursioonil. Planeerisin minagi juba mõnda aega tagasi usinalt, et kuhu siis minna võiks. Üsna alguses hakkasin mõtlema ka, keda siis kaasa võtta, kes minuga hulle seitsmendikke kantseldaks, sest mind väga ei rõõmustaks idee seda üksinda teha. Sain kenasti nõusse inimese, kes teiseks täiskasvanuks ja minu vaimseks toeks tuleb, millest teatasin lõpuks oma klassile ka.

Sest ega see pole ükskõik, kes kaasa nende arust TOHIB tulla. Mulle avaldati ikka konkreetne nimekiri, kelle nad välja kannataksid ja kelle korral nemad näiteks üldse ei tuleks. Nende kahjuks ma väga ei arvestanud sellega, vaid proovisin enda elu ikka lihtsamaks teha. Kui ma pean müttama võõras kohas kaks päeva 16 õpilasega, siis ma eelistaksin, et teine täiskasvanu oleks ikka veidi minu masti inimene, mitte aga näiteks mõni selline lapsevanem, kes arvab, et on täiesti okei, kui poisid üksteist vaeseomaks peksavad ja koolis alkoholivaba õlut joovad. 

Suur uudis oli igatahes teatatud, mõni ohkas kergendatult, et pole kõige hullem valik ja ta on nõus isegi ekskursioonile tulema (hurrraa!), kui see jõudis siis ühe poisini, kes mitte väga märkimisväärselt rahul ei olnud. Ja mida ta siis tegi, kui ta teada sai...

Õpilane (astub marssides vahetunni ajal minu klassi): Kas see on tõsi, et *** tuleb meie ekskursioonile kaasa?

Mina: Jah, sa oled õigesti aru saanud.

Õpilane (silmnähtavalt ärritudes ja häält tõstes): Mismõttes, sa ei tohi seda teha, siis ma ei saagi alkoholi juua!!!

Mina: Ära muretse, isegi kui ma üksinda oleks, ei saaks sa alkoholi juua.

Õpilane (praktiliselt karjudes): ÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕ RFRHFS4HFREUDJK (vist mingi roppus ka tema maailmavalu leevendamiseks)!! (ja marssis minema).

Mõtlesin, et no hea küll, lähen ja vaatan, mis ta siis edasi korraldab ja ta marssis selle teise õpetaja ruumi ning küsis kontrollimise mõttes üle, kas see saab olla ikka tõene info. Kahjuks oli... 

Siinkohal üleskutse kõikidele õpetajatele: mõtelge ikka hoolega läbi, kelle te reisile kaasa kutsute ning sealjuures arvestage oma õpilaste soovide ja vajadustega ka. Kui ikka 13-aastane soovib juua, siis on klassijuhataja kohus talle seda võimaldada, sest milleks ometi need ekskursioonid on. 

tähelepanekuid tänasest

Just kõndisin oma klassi, kui järsku tekkis selline tunne, nagu keegi oleks kaks liitrit lõhnaõli põrandale kallanud või sellega näiteks seinu pesnud, kuid tegelikult olid need ainult minu poisid, kes end vahetunnis 20 minutit ilusaks sättisid ja ainult veidi solvusid tüdrukute peale, kes natuke naersid. 

uue veerandi esimene päev

Lähen mina rõõmsalt hommikul klassi suunas, kui kohtan oma armsaid seitsmendikke, kes mind juba eemalt nähes küsivad kohe, kui nendeni jõuan: "Õpetaja, kas sul on jälle pohmell?*" Tõelised härrasmehed, nende emad on kindlasti uhked. 

* Võib-olla on siit blogist jäänud mulje, et ma olen kohutav alkohoolik ja ei suuda kaine peaga enam tööd üldse teha, kuna õpilased mu joovet kogu aeg kommenteerivad. Siiski pean ütlema, et asi pole veel sealmaal, et ma purjus peaga või pohmelliga tööle läheksin. Eeldan siis, et on tegu vihjega mu imelisele välimusele? 

Õpilased küsivad.

Valik minu lemmikutest kohatutest lausetest ja küsimustest ehk õpetaja mõte peab alati olema 100% valmis vastulauseid tootma. Rohkem praegu meelde ei tule.

Rasedusest:

- Kas sa oled rase?
- Kas sa ei ole sellepärast rase, et sa vihkad lapsi?
- Kas sa ei ole sellepärast rase, et sa tahad lapsi 50-aastaselt saada?
- Kui sa saaksid lapse, siis me ei peaks tunnis enam õppima, vaid saaksime lapsega tegeleda.

Alkoholist:

- Kas sa tantsisid nädalavahetusel Lokaalis laudade peal?
- Kas sa oled nädalavahetusest ikka veel purjus?
- Mitu korda sa jõid vaheajal?
- Tule meiega jooma nädalavahetusel.

Kui õpilastel on midagi vaja saada:

- Ma nomineerin sind järgmiseks Aasta Töötajaks, kui me täna vaatame "Nullpunkti".
- Ma maksan sulle viis eurot, kui sa mulle kolme paned.
- Kui sa paned mulle kahe, rikud sa mu perekonna jõulud ära.
- Palun osta meile narkoseeni.
- Kui sa ostad meile alkoholi, siis me kutsume sind ka peole.

Niisama lemmikud:

- Sa näed välja, nagu sa oleksid terve öö üleval olnud.
- Issand, sa näed nende prillidega nii kole välja.
- Appi, miks sa endale tuka lõikasid?!
- Kas sa oled nii vaene, et sa käid google mapsiga reisimas?
- Kas sa kannad kontsasid, et meist pikem olla?
- Palju sa palka saad?

klassiõhtu, hurraa!

Praegu on reede õhtu. Kell on just saanud viis. Ma istun õpetajate toas ja plaanin kevadist klassiekskursiooni. Kõrvu paitab kaugustest kostev õpilaste kisa ja mööda koridore jooksmine. Meil on klassiõhtu.

Kui meie eelmised klassiõhtud on pehmelt öeldes igavad, siis tänane on lausa katastroofiline. Tavaliselt ei suuda nad mitte ühtegi mängugi koos mängida, sest keegi alati solvub, siis teine marsib minema, seejärel kolmas vihastab ja solvub hoopis ise, kõik jooksevad torisedes mööda koolimaja ringi, kui kõik on maha rahunenud, saadakse jälle klassis kokku, kuid umbes 15 minuti pärast kordub vana skeem. 

Seekord on solvumised juba ette ära solvutud. Klass on juba mõnda aega täiesti pooleks jaotunud. Õigemini kolmeks grupiks, sest on õpilasi, kes suudavad uskumatul kombel siiski veel kõigiga läbi saada. Aga siis tänasest. Üks grupp pole nõus klassigi minema, kuna "kohe kui me klassi läheme, nad jäävad vait ja vaatavad meid sellise näoga, et mida teie siin teete" või "mina ei ole nõus midagi tegema, kui nemad siin klassis on". Seega istub üks osa õpilastest klassis ja kuulab muusikat, kui teised istuvad koridoris ja kuulavad muusikat. Ja kõik mossitavad. Vot selline pidu! 

Ja mina ei jaksa tegeleda selle solvumisega ja jaurata sellega, kui nad üksteisele ask.fm-is roppusi kirjutavad. Juba näiteks sellepärast, et kui mõni tobe täiskasvanu oleks 14-aastasele minule tulnud ütlema, et mine lepi nüüd kellegagi ära, keda ma kindlasti täiesti põhjendatavalt ja enda arust elu lõpuni vihkasin, siis ma ei oleks teda väga tõsiselt võtnud. Ilmselt läheb nende lahkheli ka päris ruttu mööda, kuid praegu on igatahes üks võidu mossitamine. Tegelikult natuke lootsin, et ehk klassiõhtu viib neid natuke kokku, et ikkagi pidu ja vaba õhkkond, kuid praegu tundub see natuke naiivne lootus. 

Seega ma põgenesin õpetajate tuppa selle solvumise eest. Ja natuke selle eest ka, et poisid pommitasid mind jälle igasuguste küsimustega. "Kas Kelluke on hea viinaga? Aga sprite? Kust me viina saame, kui sa ei osta?" 

Siiski midagi ikka ajaga ei muutu. Umbes pool tundi enne lõppu suutis üks osa õpilast end kokku võtta ja päriselt midagi mängida. Ja siis tuli klassikaline lause: "Teeme ikka järgmine kord nii, et oleme kogu öö koolimajas, siis on huvitavam. Muidu me saame ainult 15 minutit mängida." Jah, sest mina sunnin ülejäänud aja solvuda ja nurgas istuda. 

milline on minu tavaline tööpäev?

Ärkan mõned minutid enne kella kuute. Hommikuste protseduuride hulka kuulub kindlasti ka televiisori vaatamine, sest mõttetutele sarjadele keskendumine paneb aju tööle. „Kurjuse kannul“ oli vahepeal igahommikune traditsioon. Sai kenasti võileibade kõrvale sarimõrvareid taga ajada. „Elavad surnud“ on minu jaoks veits liig, sest zombi ei tohiks olla küll esimene asi, mida hommikul näen. Hea meelega vaataksin aga hoopis „Terevisiooni“, kuid ilmselgelt on see mõeldud normaalsel ajal ärkavatele inimestele ja algab umbes siis, kui ma juba uksest välja astun.

Alustan hommikut sellise hariva programmiga ainult sellel õõhjusel, et mõtte tööle saaksin. Kui ma vahiksin hommikul köögis seina ja bussis omakorda oma peegelpilti aknal, siis ei saaks lõpuks klassi ees aru, miks ma seal olen või mida tegema pean. Aga sarimõrvari tagaajamine paneb mõtte tööle, sest pean ju ka aru saama, kes see pahalane siis on (olgu öeldud, et mitte kunagi ei saa aru) või siis vahepeal vaatasin sellist sarja nagu „Jimi maailm“. Alguses polnud see üldse naljakas ja ma ei saanud aru, miks peab üldse nii palju selliseid sarju ja filme olema, mis on üles ehitatud nii, et mees on täielik luuser ja naine on normaalne, kuid mingil põhjusel nad on 20 aastat abielus olnud. Iga osa lõpeb sellega, et mees on keeranud jälle mingi käki ja naine raputab pead ja ohkab. Umbes kolmandal nädalal avastasin ma vist ka nende mõtte, sest igatahes naersin kõva häälega kaasa.

Bussijaamast läheb buss välja 7.10 (praegu, kui ma seda kirjutan, on kell näiteks 7.19). Et seda tunniajast sõitu natukenegi ära kasutada, loen ma näiteks raamatuid, mida ma saan teha septembris ja mais. Vahel loen ma praegu ka, kuid see on rohkem sõnade arvamine siin hämaruses. Teadlikult jätan vahel mõne tunni tegemata (loe: otsustan lihtsalt eelmisel õhtul kell 11, et mulle aitab ja tahaks magada), et saaksin sõiduks kuluvat aega kasulikult kulutada. Muidugi on bussijuhte erinevaid (kes siiski kõik on mulle juba ammu tuttavad), kui rääkida siis valgustusest. Mõni mõtleb, et ah, nad on kõik nagunii nii unised ja ei saa midagi aru ning kustutab kõik tuled ära. Siis on bussis reaalselt kottpime. Mõni ikka natuke valgust raatsib anda ja siis ma üritan õpikust midagi välja lugeda. Näiteks praegune valgustus ei soodusta väga töötamist. Proovisin just õpikust midagi välja lugeda, kuid üsna lootusetu üritus.

Vahel teen kontrolltöösid ka, kuid siis on mul alati foobia, et mõni õpilane vahib üle õla ja kirjutab ülesandeid maha. Seda ilmselt pole juhtunud (vähemalt hindeid vaadates). Ja siis ongi kell juba paar minutit kaheksa läbi ja ma olen jõudnud kooli. Tunnid algavad pool üheksa, seega veedan ma ülejäänud aja õpetajate toas. Esiteks on mul vaja printida ja teiseks oleks vist hea oma nägu ka näidata, et ma ikka veel töötan siin, sest vahetundidel ma küll eriti kuskile ei jõua.

Päeval on mul neli või viis tundi, mis tähendab, et tunnid lõppevad kell 1 või 2. Kuna mul ei ole konkreetselt ühte päeva konsultatsiooniks (olgu öeldud, et igal sügisel alustan ma ühe päevaga, kuid siis tulevad kõik, et appi, samal päeval on veel inglise keel ja kes teab, mis ained veel, seega ma alati annan alla ja lasen tulla kõikidel päevadel), on vist iga päev mõni õpilane õppimas või järeltööd tegemas. Kui läheb hästi, siis saan samal ajal juba järgmise päeva tunde teha. Vahel ei lähe, sest ma pean seal midagi seletama uuesti. Näiteks oli eelmine aasta üks päris raske teema, mida ma nii palju konsultatsioonis õpetasin (kõigile eraldi muidugi, sest milleks tulla kõik korraga), et mul jäi juba sõna-sõnalt meelde, mis slaididel kirjas on.

Siis vahepeal on vaja olla seitsmendikele n-ö kooliema (nii nad ise mulle ütlesid). See tähendab siis lihtsalt nende kuulamist, et nad tellisid endale päikeseprillid või mis on kellegi lammaste nimed või mida keegi oli kusagil teinud. Ma ei suuda kunagi neid ära ajada, et mida te plämate siin, laske mul tööd teha. Pealegi on kindlasti mõni õpetaja olnud totaalne nõid ja kogu klassi kiusanud, siis ma pean seda lahkama hakkama, et mis siis päriselt juhtus. Vahel on muidugi minu klass totaalne hullumaja, siis ma pean neid taga ajama ja käskima neil teip ukselinkidelt maha kiskuda või paluda neid mitte kondoomidega mööda koolimaja ringi joosta.

Kell neli lähen ma koolist minema, et bussile jõuda. See jõuab kätte alati väga ruttu, mul on hunnik asju tegemata, mida ma siis üritan teha bussis (kordub hommikune rituaal, kus suurt midagi pole tavaliselt näha ja ehk saan ühe tunni slaidid ära teha). Ülejäänud asjad saan ma rõõmsalt kodus teha, mis jääb vahemikku 19-23.

Siis tasub alati loota, et ma ei võta endale pähe midagi huvitavat tunnis teha, sest sellise tunni tegemine võib võtta mitu tundi aega. Näiteks tahtsin eelmisel aastal teha ühte mängu, mida ma reaalselt ette valmistasin 5 või 6 tundi. Õnneks ma sain seda teha kõikide klassidega. Eelmisel nädalal aga tegin kaheksandikele linnalegendide tundi ja õpikus oli mingi legend Kuradi pulmadest, mis olid toimunud Rataskaevu tänaval ja foto sellest majast ka kõrval, kus väidetavalt on kinnimüüritud aken (no muidugi sel põhjusel, et Kuradi pulmi ei saaks pealt vaadata, see lõppeks ju surmaga). Ilmselgelt pidin ma selle peale minema kohe google mapsiga vaatama, milline see maja on (kui ma pärast seda klassis uuesti otsisin, et õpilastele ka näidata, küsisid nad, kas ma olen nii vaene, et käin google mapsiga reisimas....). Lisaks otsisin ma krahv Dracula legendi tekkelugu ja pärast umbes tunniajast uurimistööd oli mul hulk materjali, mis oli vaja tunniks veel teha.

Eile otsisin luuletust, kus oleks seitsmendikele arusaadav metafoor ja pärast mõnekümneminutilist internetiavarustes rändamist ka leidsin selle, kuid paratamatult hakkasin mõtlema, kuidas varem tehti. Mõtlen, et mul on suvalist luuletust vaja ja siis lähen raamatukokku luulekogusid sirvima, kuni leian midagi?

Kui ma kell 23 otsustan lõpetada ja magama minna, pole ma tavaliselt tööde parandamiseni kunagi jõudnud. See luksus jääb vabade päevade sisustamiseks. Muidugi ei näe ka magamine nii välja, et otsustan minna, panen silmad kinni ja magan. Siis hakkan ma igasuguseid kooliprobleeme analüüsima, sest hea rahulik on ja mida muud ikka teha. Tavaliselt võtan endale kohe suure pähkli, näiteks mida ma peaksin tegema 7. klassi ropendamisega või kuidas ma saaksin teha nii, et mitte ükski 8. klassi õpilane ei kukuks järgmisel aastal eksamil läbi. Siis on kell näiteks üks ja ma vihastan, et ma veel ei maga, sest ma pean varsti tõusma ja siis järgmine hetk (vähemalt tunne on selline) heliseb äratus. Siis hakkab sama ring otsast peale.

Mis ma siis selle jutuga öelda tahan, on see, et hakake kõik õpetajaks, eriti need, kellel sõpru praktiliselt pole, sest kogu vaba aeg saab sisustatud ja alati on võimalik öelda, et nojah, ma teeks ju küll igasuguseid asju igasuguste inimestega, aga aega pole. Valik minu vabandustest: ma käiks küll jooksmas, aga kes siis tunnid ette valmistab; ma katsetaks küll igasuguseid uusi retsepte, kuid kes siis tunde ette valmistab; ma loeks küll erinevaid (mitte kohustuslikus kirjanduses olevaid) raamatuid, kuid kes siis töid parandab; ma koristaks küll, kuid kes siis tunde ette valmistab (ja pealegi olen ma kogu aeg nii väsinud, et ei panegi tähele, millises seapesas ma elan).

7. klassi luulenäiteid