kuidas ma sain teada, et ma pole 8. klassile kolme aasta jooksul mitte midagi tarka õpetanud

See oli tegelikult väga lihtne. Vaja oli ainult maakondlikku 8. klassi tasemetööd, milleks on loomulikult etteütlus. 

Esmalt kurdaks tagasihoidlikult (nagu mu kurtmised alati on), kui jube nõme on etteütlus. Mulle ei meeldinud etteütlused õpilasena ega meeldi ka praegu. Oleks tegu siis tavalise sidusa tekstiga, kuid see on alati tehtud nii, et jee, panen neli erandit ja reeglit ühte lausesse ja äkki on natuke loogiline ka. Samuti ei saa ju etteütlusega kontrollida ühte konkreetset teemat, sest nad teevad sada muud viga, mida peab ka arvestama ja lõpuks ma ei teagi, kuidas nende komade või otsekõnede või suurte algustähtedega siis on. 

Kui see peaks olema ettevalmistus järgmise aasta eksamiks, siis miks valida etteütlus. 9. klassi eksamis pole isegi kuulamisülesannet. Palju parem oleks näiteks funktsionaalse lugemise ülesanne, kuna viimasel ajal on ju nii palju kisa, et lapsed ei oska lugeda (mida nad ei oskagi), või suvakad keeleharjutused. Etem ikka! 

Igatahes oli meil täna siis etteütlus. Näide ühest lausest. Eesti toiduainetööstuse 10. aastakonverentsil "Toit ja tervis", kus hõbemärgi saavutasid Läätsa kalatööstuse vinnutatud Saaremaa kilud, kuulutati Eesti 2016. aasta parimaks toiduaineks aktsiaseltsi Balbiino sorbett Mangosmuutike. 

Teoorias saan ma muidugi aru, et õpitud teemad ja peab oskama, kuid minu arust on see ikka päris keeruline lause 8. klassi õpilasele. Lisaks on minu omadel vähemalt huvitav komme komasid varuga panna. Kui lause on ikka päris pikk, pannakse neid igaks juhuks igale poole. Olen kogu aeg rääkinud, et koma ei tule lausesse sellepärast, et nii pikk lause on ja lihtlause võib ka pikk olla, kuid mida mina ka tean. Polnud mingi probleem selles lauses näiteks viis viga teha. 

Mul on 14 õpilast. Neist kümme sai "1"!

Ega ma ei oodanudki sealt tegelikult väga häid tulemusi, aga ma ei eeldanud ka, et keegi kirjutab kümnaasium või sissse (jah, 3 s-tähte) või ei tea, et lause lõpus on punkt. Ma ei hakka sellest rääkimagi, et meil oli loetud tunnid tagasi kirjavahemärkide kontrolltöö või et meil oli proovietteütlusi ka, kuhu üritasin panna samad teemad, kuid juba siis arvasid osad, et otsekõne pole näiteks asi, mida peaks lauses kuidagi märkima. Eeldasin, et nad võtavad tasemetööd tõsisemalt, sest noh, see on tasemetöö. 

Nüüd saingi teada, et ma ei õpeta midagi ja lapsed oleksid võinud sama hästi kolm aastat telefonides passida. 

igapäevased väikesed lahingud

Põhjus, miks ma viimasel ajal väga aktiivselt siia midagi kirjutanud pole, on selles, et olen hakanud kahtlema enda õpetajaks sobivuses. Kui mu põhitöö seisneks päriselt enda ainete õpetamises, oleks ehk asjad veel korras, aga tegelikult pean ma päevast päeva lastega lihtsalt kaklema. 

Võtame näiteks 9. klassi. Eesti keele lõpueksam on täpselt kuu aja pärast. Olen aasta aega kirjutanud nendega kirjandeid ja hiljuti võtsin teemaks uuesti kirjandi ülesehituse, kuna päris paljudel oli see nõrk. Käisin ka koolitusel ja puha, et end võimalikult kurssi lõpueksamiga viia ja kasutasingi tunnis sealt saadud materjale. Ülesandeks oli kirjutada etteantud teemal sissejuhatus ja üks lõik, lisaks püstitada probleem ja üldse kirjand tervikuna välja mõelda, kuid mitte päris kõike kirjutada. 

Ja siis hakkaski peale....

"Teema on nii nõme!"

- Tegelikult võtsin lihtsalt eelmise aasta teema. Mitte keegi ei garanteeri, et teema on sobiv. See ei saagi olla kõigile ühtemoodi, ikka on neid, kelle arust on maailma kõige nõmedam teema. Kui lõpueksamit tehes on ka imelik teema, siis ei kirjutagi kirjandit?

"Ma ei saa aru, mille jaoks meil seda üldse vaja on!"

- Ei olegi vaja, kirjand annab ainult 40 punkti ja ilma selleta võib ka "3" kätte saada!

Ülesanne jäi kodus lõpetada. Järgmises tunnis:

"Oih, ma ei teadnud, et ma pean selle lõpetama." 

"Ma ei saanud aru!"

"Ma puudusin!"

"Mul jäi vihik koju!"

"Ma sain just aru, et kindlasti ei pea lõpetama."

"Millest jutt käib?"

"Millal me eksamiks kordama hakkame?"

Nii ma olengi sunnitud kogu aeg kaklema. Vahel on tunne, et olen ainuke inimene, kes eksamisse tõsiselt suhtub või üritab midagi ära teha, et see korralikult tehtud saaks. Samas on üheksandikel suur paanika, mida nad valjuhäälselt ka kurtmas käivad. Eesti keele õpetaja on esimest korda 9. klassis, järelikult ei tea ta eksamist midagi, mistõttu mõjutab see võib-olla hinnet. Kindlasti ei mõjuta hinnet aga nende enda laiskus ja ükskõikne suhtumine. 

Kui ma sellega veel enam-vähem hakkama saan, siis klassijuhatajaks ma küll loodud ei ole. Põhjused, miks ma olen halb klassijuhataja: ma ei luba tunni ega vahetunni ajal aknast prügi välja loopida, ma ei luba välisjalanõudega tooli ja laua peal trampida, ma ei luba lõpetada lauseid suguelundite nimetamisega, ma ei ole nõus arutlema õppimise ajal enda eraelu üle, ma nõuan, et sügisel saadud õpikul oleks kevadeks juba kaaned ümber, ma sunnin minema teiste ainete konsultatsioonidesse ja tuletan kogu aeg meelde, palju neil on kahtesid, ma ei luba koolis juua alkoholivabasid õllesid ja võtan pudelid endale, ei luba klassikaaslast kutsuda pedeks või litsiks jne jne jne. 

Kuna mina olengi just nii nõid ja osa minu klassi õpilastest ei nõustu üldse sellise ebaõiglusega, kaklen nendega kogu aeg. Mul on veel selline eriline omadus, et ma ei suuda neid teemasid jätta tööle. Ei ole nii, et kui jõuan koju, ei mõtle nende peale. Mismõttes? Ma mõtlen nende peale õhtul, vahel ka öösel, kui korraks üles ärkan, nädalavahetustel. Sellepärast ma ei saagi klassijuhataja olla. Kui töö mõjutab kogu aeg isiklikku elu, siis see pole normaalne. 

Tahaks lihtsalt ühte nädalat, kus saaks lihtsalt eesti keelt ja kirjandust õpetada. Ilma igapäevaste lahinguteta....

olen elus!

Jaa, ma olen ikka elus! Veel. Aga olen jõudnud sellisesse zombieelsesse faasi, kus liigun kõik nädalad samas rütmis ainult harjumuste jõul. Nädalad lähevad mööda, ilma et ma midagi arugi saaks. Ühel hetkel avastasin ainult, et olen suutnud kolm veerandit juba vastu pidada ning paari kuu pärast ongi jälle üheks aastaks kõik. Millal see juhtus?

Tegelikult aga tahaks teada, mitu tundi nädalas anda on normaalne. Mul on praegu 25 ja ma ei tunne küll end ühestki otsast normaalselt. Õnneks pole mul lapsi ega üldse mingisugust elu, seega saan rahuliku südamega kõik unevabad hetked kooliga seoses toimetada, aga see vist ei peaks päris nii käima. Võib ju eeldada, et ühel heal päeval tahaks millegi muuga ka tegelda või jäävadki hobideks 5. klassi kohustusliku kirjanduse lugemine ja kirjandite parandamine.

Veel üks asi, mida jubedalt tahaks teada, on see, miks kirjandusõpetajad nii targad peavad olema. Väike näide kolmapäevastest tundidest ja seega ka teisipäevaõhtu meelelahutusest. Kui ülejäänud inimesed teevad... (issand, mida üldse tehakse õhtuti?) mingeid asju igatahes, siis mina otsisin internetiavarustest tarkuseteri ja kirusin, miks ma ei tea midagi. Uurisin väga põhjalikult Kon-Tiki ekspeditsiooni kohta. Thor Heyerdahl ja balsapuust parv ja 8000 kilomeetrit üle ookeani ja 101 päeva ja kõik jutud. Leidsin isegi ühe Imelise Ajaloo numbri, kus sellest juttu tehti, ja olin igati rahulolev, et ajakiri end ära tasus. Õnneks jätsin selle koju laua peale. Vähemalt tund aega uurimist ja olingi sealmaal, et võisin tunni ettevalmistamisega alustada, sest kogu eelnev oli ainult selleks, et ma päris lollakas klassi ees ei tunduks.  

Kui olin sel alal ekspert (loe: suuteline 7. klassi õpilasi ära petma, et ma asjast midagi jagan), asusin järgmise teema kallale: Aspergeri sündroom. Tundsin siin end vähemalt natuke asjalikumana, sest üht-teist on ikka kõrva jäänud. Jälle palusin kõikvõimsalt internetilt abi, et klassi ees enam-vähem kompetentne välja näha. Ja siis oli kell üldse nii palju, et ma tunnini ei jõudnudki ning tegin selle kiiresti alles koolis ära.

Etteruttavalt võin öelda, et järgmisel nädalal ootab 8. klassis mind Stephen Hawking. Ma juba mõtlen, kuidas ma selle kohta midagi ei tea.

klassijuhataja rõõmud vol mingi number

Mina: Mis teil reedel järsku poole päeva pealt hakkas, et bioloogiasse enam ei jõudnud?

Õpilane: Mismõttes?

Mina: No 5. tunnist puudusite ju.

Õpilane: Kuidas sa tead??

(Paar sekundit vaikust.)

Mina: Ma näen e-koolis teie puudumisi...

Õpilane (siira imestusega): Päriselt vä?

Päriselt, päriselt! Kuigi on tõesti üllatav, et klassijuhataja enda õpilaste puudumisi näeb, sest see pole ju minu asigi. „Pane, et puudusin tervislikel põhjustel,“ oli muidugi vastus kohe, kui esimesest jahmatusest üle saadi. Vahel tõesti tabab reedel enne viimast tundi äkiline haigushoog. Tundub, et vanemate pidev e-kooli täitmine on end ära ka tasunud (See konkreetne õpilane puudub pidevalt üksikuid päevi tervislikel põhjustel, sõber samadel päevadel aga kodustel põhjustel. Peaasi, et on põhjus!). 

Mida mõtleb täiskasvanud inimene, kes teeb oma lapse kodused tööd ise ära?

MA EI TEA! Tegelikult ka ei tea. Ma ei oska mõtteid lugeda, seda esiteks. Ja kuigi ma pean end mõistvaks inimeseks, ei mahu see mulle pähe. Ma ei taha siinkohal kuulda, et see on üks miljonist sa-ei-tea-sest-ainult-lapsevanematel-on-silmad-avanenud-ja-ülejäänud-on-pimedad-lambad olukorrast.

Eks ikka lapsi aidatakse. Ütlen ise ka umbes kakssada korda tunnis kellelegi vastuse ette, sest kui ma olen nelja erinevat moodi üritanud küsimust ümber sõnastada, aga mulle vaatab otsa ainult tühi pilk, siis annan alla.

Kujutleme nüüd üht teoreetilist olukorda. Õpetaja annab õpilastele ülesandeks kirjutada põnevusjutt. Eelnevates tundides vaadati jutu kirjutamist päris põhjalikult: kirjutamise etappe, teksti osasid, mõttekaardi koostamist jne. Jutu pidi kirjutama tunnis etteantud juhtnööre järgides ning kodus jäi see lõpetada.

Nüüd liigume ajas teoreetiliselt mõned päevad edasi ja õpilased pidid enda jutud esitama. Õpetaja rääkis enne põhjalikult, mis on plagiaat ja miks ei käi asjad päris nii, et kui tahan, võtan netist suvalise teksti ja viskan enda nime alla. Piltlikustamise eesmärgil selgitati, et plagiaat võrdub halva hindega.

(Tegelikult tahan siin vahelepõikena öelda, et õpetaja monoloog plagiaadist oli ka peaga vastu seina jooksmine, sest senise vaatluse käigus on tuvastatud üks töö, mis on kokkuvõte arvutimängust. Ma ei mõtle sellist kokkuvõtet, et kasutan veits arvutimängu süžeed, vaid lihtsalt oli kirjutatud lühidalt, mis seal juhtub. Kahjuks õpetaja suutis kõrgetasemelise guugeldamise tulemusena selle siiski tuvastada.)

Siiski unustas õpetaja mainida, et see on ka plagiaat, kui ema kirjutab jutu valmis, aga sina rõõmsalt oma nime alla paned. Nimelt leidis õpetaja esimese asjana jutu mustandi üles. Nägi see välja selline, et keegi lapse käekirjaga oli kirjutanud juba alguse valmis, mis oli siis maha tõmmatud ja täiesti teine käekiri kirjutas uue jutu. Seal oli ikka kõvasti vaeva nähtud. Tundus, et mustandit oli korduvalt loetud ja mitmeid parandusi sisse viidud (täpselt nii, nagu õpetaja oli käskinud teha). Järgmisel leheküljel oli see jutt jälle lapsele omase käekirjaga ümber kirjutatud.

Kuidas võiks selline olukord edasi küll areneda? Üks võimalikest variantidest on selline, et pärast korduvaid hingamisharjutusi, mida seesama õpetaja oma närvide rahustamiseks õhtul tegi, küsis ta järgmisel päeval õpilaselt, miks tal järsku kodus kirjutades teine käekiri tuleb. Sellele muidugi järgnes rida erinevaid ja üha absurdsemaid vabandusi, mis pani selle õpetaja mõttes jälle hingamisharjutusi tegema, sest valetamine on lihtsalt jäle. Nüüd saab lapsevanem küll hea hinde, kuid õpilane peab siiski ka ühe jutu kirjutama. Koolis seekord. 

Aga miks ei tohi siis vanemad oma lapsi aidata? Õpetajad jätavad ju kodutöid, nagu nende aine oleks ainuke maailmas. Lapsevanemad suurest armastusest tahaksid ainult natuke aidata, teha paar mõttetumat ülesannet ära, et võsuke saaks näiteks sedasama arvutimängu mängida, mille klassikaaslane välja mõtles. Kas see on siis vale?

Väga hea küsimus! Kujutleme nüüd, et see jutt pole ainuke, mille autorsuse võiks kahtluse alla seada, vaid vihikut sirvides oli näha erinevaid lühemaid ja pikemaid natuke loovust nõudvaid ülesandeid (tee-tunnis-aga-lõpeta-kodus). Peaaegu kõikide puhul võis aru saada, et lapse panuseks oli teksti üles kirjutamine. Kahjuks jõuab iga õpilane (ka see laps) oma õpingutes sinnani, kus tuleb kirjand kirjutada, aga siis ei huvita kedagi, et emme on üheksa aastat mõttetuid (või raskeid) ülesandeid ise ära teinud. Kuidas saab selline õpilane eesti keele lõpueksami tehtud, kui ta ei oskagi ise kirjutada? (Seda ta ütles ka, et ei oska. Olevat harjunud, et ema aitab.)

Selline tunne, nagu õpetajad meelega tahaksidki piinata lapsi. Jah, ma olen ikka jube rõõmus, kui poolel klassil töö ebaõnnestub, sest mulle lihtsalt nii meeldib halbasid hindeid panna. Veel meeldib mulle iga nädal kümnele õpilasele töödest uusi variante teha, et nad saaksid hinde parandanud. Ja eriti mulle meeldib suvel istuda nendega koolis ja teha ülesandeid, mida klassikaaslased mitu kuud tagasi tegid. Nii meeldib lihtsalt!

Keegi ei mõtle sellele, et võib-olla see mõttetu ja tüütu jutt, mida õpetaja käskis kirjutada, on kuidagi kasulik ka. Ma ei naudi viiekümne vigase teksti parandamist. Suudaksin planeerida endale hoopis teisi tegevusi nädalavahetuseks, kuid sellegipoolest sisustan ma oma õhtuid just sellega. Äkki näiteks sellepärast, et 6. klassi lõpetaja peab olema võimeline kirjutama ka pikemat omaloomingulist teksti (huvitav, kelle suunas saadetakse süüdistav pilk, kui õpilasele selline asi üle jõu käib? Kas emale, kellele meeldib jutte kirjutada?). Või sellepärast, et 9. klassi lõpus tuleb keegi, kes ütleb, et te kõik peate nüüd kirjutama 200 sõna eriti lamedal teemal (näiteks „Mulle meeldib ohutult liigelda“) ja keegi ei küsi, kas sul on inspiratsiooni või tahtmist kirjutada. Ja ema pole ka juures…

Vaene õpetaja! Hea, et mul nii pole…

kui täna hommikul oli ootamatust libedam

Kui täna hommikul rõõmsalt kodust välja läksin, sadas midagi vihmalaadset ja maas oli miski, mis end lumeks üritas nimetada. Üldiselt väga vesine. Kui ma natuke hiljem bussist kooli ees välja astusin, selgus aga hoopis see, et 40 kilomeetriga võib sattuda täitsa teise ilmaga kanti: maas oli kiilasjää ja mina seal pikali peal.

Lihtsalt astusin suure hooga bussist maha ja otsustasin ikka lähemalt uurida, kui libe on. Päris libe! 

Kui ma seal pooleldi bussi all olin, aitas õnneks üks minu klassi tüdruk mind kiiresti püsti (tasub ikka olla klassijuhataja). Õnneks teine buss oli ka kohe sealsamas. Kui eesti keele õpetaja tundi jõudis, oli info õnneks juba kõigini jõudnud... 

kuidas õpilased jaksavad maksimaalselt 10 minutit oodata

Ma parandan ikka väga harva tööd järgmiseks päevaks ära. Alustan alati tundide tegemisest ja siis on kell märkamatult kümme saanud ja päris hakkan sellega tegelema. Jätan homseks parem. See muidugi kordub kuni nädalavahetuseni, kui ma lõpuks tööd ette võtan. 

Kõik õpilased teavad seda, sest ma pidevalt korrutan, kuidas ma ei jõua kindlasti neid homseks parandada. Vahel tundub, et nad saavad aru, aga ilmselgelt ma jälle eksin oma eeldamistega. 

Igapäevased näited:

Kontrolltöö on näiteks 1. või 2. tunni ajal. Kella kolme paiku hakkavad õpilased ükshaaval ilmuma. "Õpetaja, kas sa oled jõudnud tööd üle vaadata?" Vastan, et ei ole, kuna mul on kuus tundi järjest olnud, siis millal ma peaksin neid parandama. "Ma ei tea," ja mõni sekund vaikust, "aga kas minu töö on parandanud?" 

Ma saan ju aru, et ikka jubedalt tahaks hinnet teada saada, kuid ma ei saa aru, miks nad ometi lihtsast eesti keelest aru ei saa. Sest kui nad aru saaksid, ei tuleks nad ju iga nädal sama jutuga!

Väike lõiguke tänaõhtusest Facebook'i vestlusest (mis siis, et ütlesin sellele õpilasele juba koolis, et ei jõua töid üle vaadata, kuna homseks vaja kuus tundi teha).