6. klassil on teadupärast vaja siis kolmes aines sooritada tasemetöö. eesti keel ja matemaatika on kaks nendest, mille pärast olen väga mures, sest paljudel õpilastel on natuke või natuke rohkem probleeme seal. küll aga tegin hiljuti proovimise mõttes enda omadega eelmise aasta tasemetöö ja ükski õpilane kahe peale seda ei lahendanud. muidugi oli poolel klassil "3" ja nüüd me siis üritamegi võtta siin viimastest nädalatest, mis võtta annab.
aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. kolmas tasemetöö on siis n-ö üllatus. see, mis aines töö on, pidi selguma enne tasemetööd. aga kus sa sellega! milleks on vaja ette öelda! "Sel õppeaastal ei teavitata koole enne 21. maid, millises õppeaines toimub 6. klassi kolmas tasemetöö."
no lausa ideaalne! ma juba kujutan ette, kuidas õpilased üle eesti istuvad laua taha ja tööd visatakse ette. on see kirjandus? kehaline kasvatus? loodusõpetus? ajalugu? vahet pole, eks siis ole näha!
ma ei saa aru, kuidas reaalselt on võimalik sellist asja teha? ma ei tee isegi tunnikontrolle üldiselt nii, et vaikselt ei vihja, mida natuke üle vaadata ja nad teevad tasemetöö SUVALISES AINES, mis selgub samal päeval? lähen löön nüüd peaga 3 korda vastu seina... ja valmistan vähemalt kirjanduses õpilastele loetelu mõistetest jm olulisest infost, mida nad IGAKS JUHUKS võiksid pähe õppida 21. maiks.
reede, 28. märts 2014
teisipäev, 11. märts 2014
kui õpilane otsustab, et "oo, ma lähen vaatan, mis õpetaja kapis on"
oli üllatus mulle, kui nägin enda klassi tüdrukute ostetud kõrsi õhus lendamas. olime muretsenud need klassiõhtuks, kuid kuna osa jäi üle, panin need kappi KINDLASSE KOHTA HOIULE. selgus aga, et minu isiklikud kapid ei ole piisavalt kindel ega ka isiklik mõnele õpilasele. täpsemalt siis kahele õpilasele, kes vahetunni ajal (igavusest?) mõtlesid, et uurivad täpsemalt järele, mis saladusi kapiuksed enda taga varjavad. leidnud sealt enda suureks üllatuseks ja vaimustuseks joogikõrred, polnudki ju rohkem mõelda, kui nendega üksteist viskama hakata. või siiski oleks võinud veel paar sekundit mõelda?
õpilaste mõtlematus ei ole mulle ammu enam üllatus. olen kolme veerandiga aru saanud, et mõtlemisele eriti aega ei raisata enne ütlemist või millegi tegemist, kuid antud olukord pani mind ikka jahmatama. kui tekib idee vaadata võõrasse kappi ja sealt endale midagi meelepärast kaenlasse võtta, võib võrrelda vargusega. ja see ongi vargus! ausalt öeldes ei suutnud ma rohkem midagi teha, kui lühidalt rääkida, miks antud tegu oli täielikult ja totaalselt vale ning saatsin nad direktori juurde. klassi naasid nad rõõmsalt üsna pea, sest kuigi neil oli väga hea lugu välja mõeldud, siis direktorit oma kabinetis polnud.
jõudsin siis 45 minuti jooksul seda nii- ja naapidi seedida ning üha rohkem oli mõttes ainult, et mida kuradit. vabandust väga, aga mulle ei tule ei praegu ega ole tulnud ka kunagi varem pähe minna võõrasse kappi sorima. see, et nimetatud tegu neile muidugi ka veel sellisel määral nalja pakkus, näitab ikka tõsiseid puudujääke. või olen ma lihtsalt üleöö lõpuks vanaks saanud ja ei mõista enam, mis on "lahe"?! vanaduse ümberlükkamiseks tooksin siinkohal välja väite, et siiamaani küsitakse aeg-ajalt, kui ma bussipiletit ostan, kas õpilane või täispilet.
ühesõnaga, kui te ei soovi, et õpetaja ravile läheks pärast kolme veerandit, ärge sorige teiste kappides!
õpilaste mõtlematus ei ole mulle ammu enam üllatus. olen kolme veerandiga aru saanud, et mõtlemisele eriti aega ei raisata enne ütlemist või millegi tegemist, kuid antud olukord pani mind ikka jahmatama. kui tekib idee vaadata võõrasse kappi ja sealt endale midagi meelepärast kaenlasse võtta, võib võrrelda vargusega. ja see ongi vargus! ausalt öeldes ei suutnud ma rohkem midagi teha, kui lühidalt rääkida, miks antud tegu oli täielikult ja totaalselt vale ning saatsin nad direktori juurde. klassi naasid nad rõõmsalt üsna pea, sest kuigi neil oli väga hea lugu välja mõeldud, siis direktorit oma kabinetis polnud.
jõudsin siis 45 minuti jooksul seda nii- ja naapidi seedida ning üha rohkem oli mõttes ainult, et mida kuradit. vabandust väga, aga mulle ei tule ei praegu ega ole tulnud ka kunagi varem pähe minna võõrasse kappi sorima. see, et nimetatud tegu neile muidugi ka veel sellisel määral nalja pakkus, näitab ikka tõsiseid puudujääke. või olen ma lihtsalt üleöö lõpuks vanaks saanud ja ei mõista enam, mis on "lahe"?! vanaduse ümberlükkamiseks tooksin siinkohal välja väite, et siiamaani küsitakse aeg-ajalt, kui ma bussipiletit ostan, kas õpilane või täispilet.
ühesõnaga, kui te ei soovi, et õpetaja ravile läheks pärast kolme veerandit, ärge sorige teiste kappides!
kui selgub, et ma olen üldse halb õpetaja
hiljuti selgus karm tõsiasi. nimelt olen ma hoopis halb õpetaja, sest arenguvestlusel olla õpilased kurtnud, et ma annan palju kodus teha ja pealegi ei õpeta isegi mitte õpiku järgi. see oli nagu külm dušš vastu nägu, ausõna!
muidugi unustati mainida, et ma panen slaidid alati e-kooli üles, kui pean seda vajalikuks, st kui seal on eesti keele reeglid vm teooria ja kodutööd andsin neile selle eest terve hunniku, et pool klassi otsustas lakkamatult möliseda 45 minutit. aga sellest keegi ei rääkinud, ikka, et nii palju teha ja õpikust ei saa õppida.
koduseid töid antakse üldiselt kolme moodi. on õpetajaid, kes annavad igaks päevaks, et ikka õhtul oleks kodus midagi teha ning õpik ja töövihik oleks kaanest kaaneni läbi võetud. siis on selliseid, kes ei anna üldse, sest nad ei viitsi kontrollida ja nad on hullud semud. kolmandad annavad siis vastavalt vajadusele. mina olen viimane. ma ei hakka põhimõtte pärast igaks tunniks andma, kuid annan kahel juhul: kui tunnitöö jääb pooleli, siis on kõik lõpetada, mis tunnis mingil põhjusel (sest oli vaja juttu ajada, sest otsisin 5 minutit vihikut ja 5 minutit pastakat, sest olen lihtsalt jube aeglane) pooleli jäi. teist varianti rakendan üksikule õpilasele või kogu klassile, kui ma leian, et nad muudavad (peaaegu) võimatuks tunni andmise.
nimetatud klassile andsin päris palju kodus teha ainult ühe korra, aga sellest vist piisas, et sattuda nõid-õpetajate nimekirja.
pärast selliseid hetki seisan ma alati seal nii nõutult klassi ees ja mõtlen, et hea küll, ma võin ju ka tulla siia ette ja õpiku lahti lüüa ja muudkui seda ette seal kanda. aga ma ei tee seda, sest mulle läheb korda, et neil oleks head materjalid, elulised harjutused jne. ainuke eluline (ja elushoidev) tegevus nende jaoks on aga oma nutikatega feissis istumine.
muidugi unustati mainida, et ma panen slaidid alati e-kooli üles, kui pean seda vajalikuks, st kui seal on eesti keele reeglid vm teooria ja kodutööd andsin neile selle eest terve hunniku, et pool klassi otsustas lakkamatult möliseda 45 minutit. aga sellest keegi ei rääkinud, ikka, et nii palju teha ja õpikust ei saa õppida.
koduseid töid antakse üldiselt kolme moodi. on õpetajaid, kes annavad igaks päevaks, et ikka õhtul oleks kodus midagi teha ning õpik ja töövihik oleks kaanest kaaneni läbi võetud. siis on selliseid, kes ei anna üldse, sest nad ei viitsi kontrollida ja nad on hullud semud. kolmandad annavad siis vastavalt vajadusele. mina olen viimane. ma ei hakka põhimõtte pärast igaks tunniks andma, kuid annan kahel juhul: kui tunnitöö jääb pooleli, siis on kõik lõpetada, mis tunnis mingil põhjusel (sest oli vaja juttu ajada, sest otsisin 5 minutit vihikut ja 5 minutit pastakat, sest olen lihtsalt jube aeglane) pooleli jäi. teist varianti rakendan üksikule õpilasele või kogu klassile, kui ma leian, et nad muudavad (peaaegu) võimatuks tunni andmise.
nimetatud klassile andsin päris palju kodus teha ainult ühe korra, aga sellest vist piisas, et sattuda nõid-õpetajate nimekirja.
pärast selliseid hetki seisan ma alati seal nii nõutult klassi ees ja mõtlen, et hea küll, ma võin ju ka tulla siia ette ja õpiku lahti lüüa ja muudkui seda ette seal kanda. aga ma ei tee seda, sest mulle läheb korda, et neil oleks head materjalid, elulised harjutused jne. ainuke eluline (ja elushoidev) tegevus nende jaoks on aga oma nutikatega feissis istumine.
neljapäev, 27. veebruar 2014
"õpetaja, kuidas sa meid välja kannatad?"
pärast eilset juhtumit, kus mind tunniandmisest lahkelt vabastati, vestlesin sellest ühe kuuendikuga, kes teatas, et ta võttis need vihikud koju ja ühe teise tüdrukuga parandavad ära esmaspäevaks. ma isegi ei palunud nendel neid vihikuid võtta ega parandada, aga ju süümepiinad käskisid seda teha. igatahes olin rahul, et kogu ürituse eesmärk sai vähemalt natuke täidetud. aga kui me veel kooliasjadest rääkisime, ütles ta nii muuseas järgmist: "issand, miks sa oled selline, kõigepealt me keerame ullu käki kokku ja siis sa veel muretsed meie hinnete pärast. ma oleks juba ammu alla andnud."
nad tegelikult ootavad ühelt poolt seda, et õpetaja oleks väga kuri, kisaks klassi ees nii, et nägu punane ja sülge pritsib, samas tahavad nad nii-nii väga igasugustest asjadest rääkida, et neid kuulataks ja neil oleks kedagi usaldada, kes oleks mõistev ja stabiilne.
probleem ei ole selles, et õpilased ei saaks aru, et kui ta nüüd pinginaabriga tunni ajal juttu räägib, siis ta tundi segab, vaid ta pole lihtsalt välja arenenud selline enesekontroll, et kui tal tuleb super mõte pähe, siis ongi kohe vaja ütelda seda. ei ole reaalselt võimalik vahetunnini oodata. ja siis nad teavad, et nad on nii hirmus halvad lapsed ja tahaksid ainult riielda saada...
nad tegelikult ootavad ühelt poolt seda, et õpetaja oleks väga kuri, kisaks klassi ees nii, et nägu punane ja sülge pritsib, samas tahavad nad nii-nii väga igasugustest asjadest rääkida, et neid kuulataks ja neil oleks kedagi usaldada, kes oleks mõistev ja stabiilne.
probleem ei ole selles, et õpilased ei saaks aru, et kui ta nüüd pinginaabriga tunni ajal juttu räägib, siis ta tundi segab, vaid ta pole lihtsalt välja arenenud selline enesekontroll, et kui tal tuleb super mõte pähe, siis ongi kohe vaja ütelda seda. ei ole reaalselt võimalik vahetunnini oodata. ja siis nad teavad, et nad on nii hirmus halvad lapsed ja tahaksid ainult riielda saada...
kolmapäev, 26. veebruar 2014
kuidas ma õpetan oma mõtlematuid kuuendikke
minu armsad kuuendikud pole üldse pahatahtlikud, nad ei oska lihtsalt absoluutselt mõtelda, mida suust välja ajavad (vahet pole, kas siis see jutt on suunatud minu või kaasõpilase poole). siis on nad veel laisad ja energilised ja nende lemmikaineks polegi minu suureks üllatuseks eesti keel.
täna üritasin neile selgitada sellist põnevat teemat nagu tegusõna ajavormid, kuid nad polnud sellest väga huvitatud. pärast mõnda korrale kutsumist läksin ja istusin ühe poisi kõrvale maha ja ütlesin, et no hea küll, aitab, mingu ja õpetagu ise. sellest sai indu aga hoopis üks teine, kes jooksusammul klassi ette tõttas ja suu naerul seletama hakkas, kuidas tulevikku väljendada.
selgus, et poiss õpetas hästi. lausa nii hästi, et paar tema fänni pidasid vajalikuks ära mainida, kui hästi tema õpetab, kui halvasti mina ning teatasid, et ma võin üldse ju koju ära minna. no seda ei pidanud mulle topelt ütlema! pakkisin asjad kokku ja marssisin minema ning määrasin selle kõige-parem-õpetaja-üldse vägesid juhtima.
mina seisin kogu ülejäänud tunni koridoris, ainult paar õpilast siiberdasid kogu aeg, et "miks sa klassi ei tule" ja "ta ei oska õpetada" või siis "kas me saame selle eest hinded". kui tund sai läbi, algas veel suurem paanika, sest käskisin siis "õpetajal" vihikud koju võtta ja järgmiseks tunniks ära parandada, kuid siis selgus, et tema pole üldse midagi halba teinud ja tuli klassi ette ainult seetõttu, et mina olin käskinud ja üldsegi misasja ja miks tema ja miks nii ebaaus ja teised ju ka ja... ja siis solvus mu peale!
vahetunnil käisid tüdrukud ikka poisse õigustamas, et nad nagunii midagi ei tea ja see oli nali ja poisid on lollid ja nemad ei ole. ja siis veel, et teada saada, kes nendele tulevikus eesti keelt hakkab andma. poisid luurasid aga ukse taga ja ei julgenud sisse tulla. ütlesin ka, et ei tasu suust välja ajada kõike, karm kogemus õpetab. nüüd õpetangi, kuidas natuke mõtelda enne rääkimist, sest teatasin, et õpivad edaspidi ise.
täna üritasin neile selgitada sellist põnevat teemat nagu tegusõna ajavormid, kuid nad polnud sellest väga huvitatud. pärast mõnda korrale kutsumist läksin ja istusin ühe poisi kõrvale maha ja ütlesin, et no hea küll, aitab, mingu ja õpetagu ise. sellest sai indu aga hoopis üks teine, kes jooksusammul klassi ette tõttas ja suu naerul seletama hakkas, kuidas tulevikku väljendada.
selgus, et poiss õpetas hästi. lausa nii hästi, et paar tema fänni pidasid vajalikuks ära mainida, kui hästi tema õpetab, kui halvasti mina ning teatasid, et ma võin üldse ju koju ära minna. no seda ei pidanud mulle topelt ütlema! pakkisin asjad kokku ja marssisin minema ning määrasin selle kõige-parem-õpetaja-üldse vägesid juhtima.
mina seisin kogu ülejäänud tunni koridoris, ainult paar õpilast siiberdasid kogu aeg, et "miks sa klassi ei tule" ja "ta ei oska õpetada" või siis "kas me saame selle eest hinded". kui tund sai läbi, algas veel suurem paanika, sest käskisin siis "õpetajal" vihikud koju võtta ja järgmiseks tunniks ära parandada, kuid siis selgus, et tema pole üldse midagi halba teinud ja tuli klassi ette ainult seetõttu, et mina olin käskinud ja üldsegi misasja ja miks tema ja miks nii ebaaus ja teised ju ka ja... ja siis solvus mu peale!
vahetunnil käisid tüdrukud ikka poisse õigustamas, et nad nagunii midagi ei tea ja see oli nali ja poisid on lollid ja nemad ei ole. ja siis veel, et teada saada, kes nendele tulevikus eesti keelt hakkab andma. poisid luurasid aga ukse taga ja ei julgenud sisse tulla. ütlesin ka, et ei tasu suust välja ajada kõike, karm kogemus õpetab. nüüd õpetangi, kuidas natuke mõtelda enne rääkimist, sest teatasin, et õpivad edaspidi ise.
teisipäev, 4. veebruar 2014
õpetaja 24/7
- "õõõõpeetajaaa, kas sa oled meie tööd ära parandatud???"
- "ei ole jõudnud veel, äkki nädala teises pooles."
- "MISMÕTTES??? MIKS???"
õpetaja 24/7 ehk kuidas õpetaja ei söö, maga ega oma elu väljaspool kooli
kuuendikud on leiutanud mulle alati vastuseks, kui nad minus pettuvad, et ma nii laisk olen olnud ja polegi kontrolltöid kohe järgmiseks päevaks ära parandanud, "aga meie peame küll koduse töö esitama kohe järgmiseks tunniks, mitte 10 tööpäeva pärast". kui ma üritan selgitada nende erinevust, tuleb üldiselt vastuseks "mida iganes" või "see ei loe".
tänapäevasel internetiajastul on kõik nii kättesaadav. st seda, et kuigi ma ei ole enam koolis, olen ma nende jaoks kogu aeg olemas e-maili ja ka facebooki teel. eriti hästi saab viimast kasutada, näiteks teatada õhtul kell 10, et ma muutsin kohustusliku kirjanduse raamatut. või et ma magasin sisse, märgi puudumine ära. või niisama ütelda "tšau" kellegi teise konto alt.
kahjuks olen uudishimulik ja tahan alati näha, mida õpilane kirjutas. seega eiran ka ise tööaja piire. ja kui ma juba selle olen ära vaadanud, siis on kohe ju õpilasele näha kellaajaliselt, millal ma tema kirja vaatasin ning pean seega omakorda vastama. ja nii ma ise ka teen endale lõppematud tööajad.
tegelikult tahaks bussiga tund aega koju sõites hambad laiali magada, mis siis, et õpilased on bussis. tunne on selline, et ma enam ei ole õpetaja, olen nüüd tavaline inimene, vaatan aknast välja ja kuulan muusikat. aga siis hüppab järsku õpilane eikusagilt kõrvalistmele ja küsib, millal lugemiskontroll oligi.
- "ei ole jõudnud veel, äkki nädala teises pooles."
- "MISMÕTTES??? MIKS???"
õpetaja 24/7 ehk kuidas õpetaja ei söö, maga ega oma elu väljaspool kooli
kuuendikud on leiutanud mulle alati vastuseks, kui nad minus pettuvad, et ma nii laisk olen olnud ja polegi kontrolltöid kohe järgmiseks päevaks ära parandanud, "aga meie peame küll koduse töö esitama kohe järgmiseks tunniks, mitte 10 tööpäeva pärast". kui ma üritan selgitada nende erinevust, tuleb üldiselt vastuseks "mida iganes" või "see ei loe".
tänapäevasel internetiajastul on kõik nii kättesaadav. st seda, et kuigi ma ei ole enam koolis, olen ma nende jaoks kogu aeg olemas e-maili ja ka facebooki teel. eriti hästi saab viimast kasutada, näiteks teatada õhtul kell 10, et ma muutsin kohustusliku kirjanduse raamatut. või et ma magasin sisse, märgi puudumine ära. või niisama ütelda "tšau" kellegi teise konto alt.
kahjuks olen uudishimulik ja tahan alati näha, mida õpilane kirjutas. seega eiran ka ise tööaja piire. ja kui ma juba selle olen ära vaadanud, siis on kohe ju õpilasele näha kellaajaliselt, millal ma tema kirja vaatasin ning pean seega omakorda vastama. ja nii ma ise ka teen endale lõppematud tööajad.
tegelikult tahaks bussiga tund aega koju sõites hambad laiali magada, mis siis, et õpilased on bussis. tunne on selline, et ma enam ei ole õpetaja, olen nüüd tavaline inimene, vaatan aknast välja ja kuulan muusikat. aga siis hüppab järsku õpilane eikusagilt kõrvalistmele ja küsib, millal lugemiskontroll oligi.
kuidas me võitleme 7. klassis telefonidega
kui ma alguses läksin kooli, ootasin "suure huviga" seda katsetamisperioodi. noh, et tuleb noor ja tallinnast ja mis tema ka teab ja vaatame nüüd, mis puust ta tehtud on. aga erilisi trikke mulle ei tehtud, lukuauku nätsu ei topitud, tooli millegagi kokku ei plökerdatud, telefoni kapi otsa helisema ei pandud ega midagi. seega üllatusin meeldivalt, et tegelikult ei ürita õpilased kohe teha kõike endast olenevat, et uut õpetajat esimesel nädalal närvivapustuse äärele või niisama nutma ajada.
kuigi kõik klassid on täiesti oma nägu ning erinevad üksteisest nagu öö ja päev, siis alguses oli kõige raskem ikka kuuendikega, kes on mulle küll väga armsad, kuid täielikud sulid ja laiskvorstid. kuid viimasel ajal on hakanud pead tõstma seitsmendike puberteet. küll see on kole haigus!
jõulud tõid mõnele uue telefoni, mille esmasest vaimustusest pole siiani üle saadud. teisel on raske mõista, miks tuleb reeglid kirjutada vihikusse, kui enda näol on tegu fotograafilise mäluga inimesega ning kõik nagunii puhtalt hetkeks pilgu heitmisega meelde jääb. hinded seda kahjuks ei kinnita. siis veel nii- ja naasugused inimesed ja ongi kena kompott. kuigi esimestel veeranditel paistis just kui päris hästi nendega minevat, siis ajapikku hakkas raskemaks muutuma klassi tähelepanu püüdmine. ikka oli kellelgi vaja telefoni näppida, teisel pinginaabrit kiusata, kolmandal avoni ajakirja sirvida, neljandal oli oluline teada saada, mis on pastaka sees. jõudsime sinnamaani, et iga kord, kui mina rääkima hakkasin, leidis keegi, et võib ka rääkida ja nii me kooris õppisime ja õpetasime.
täna istusin maha ja kui tund algas, võtsin telefoni näppude vahele ja nii ma siis olin rahulikult ning midagi ei öelnud. läks umbes pool minutit, kui teatati mulle, et TUNNI AJAL ON TELEFONI KASUTAMINE KEELATUD ja viidati lausa kleepsule mu selja taga, mis seda peaks tõestama. ei osanud arvata, et see kleeps ainult õpetajatele mõeldud on, sest varem pole see küll ühtegi õpilast heidutanud telefoni järele haaramast. ütlesin, et mul on ülimalt oluline vestlus sõbrannaga praegu pooleli, palju olulisem kui see tund, kuid teeme konsultatsiooni ajal tunni järgi.
alguses ei saanud keegi aru, istusid edasi ja mõni võttis endalegi telefoni. nii me siis ajasime tähtsaid asju kirjanduse tunnis. üllatusin, et eriti ei protesteeritud selle vastu, et ühe tunni istume niisama ja teisel hakkame tööle. võib-olla nad ei saanud minust lihtsalt aru. olin ma siis seal nii istunud rahulikult mõnda aega, kui üks õpilastest välja küsis ja A3 paberiga tagasi tuli (nimelt oli meil lõpetada rühmatöö. eelmisel tunnil jagasin erinevaid filosoofilisi küsimusi, millele nad siis oma rühmas vastuseid pidid leidma ja plakatiteni ei jõudnudki). kutsus rühma kokku ja hakkasid joonistama.
teised alguses istusid niisama, kuid mõne aja pärast läksid muretsesid endale ka paberid ning hakkasid samuti iseseisvalt tööle. panin ka telefoni käest ära, sest tegelikult oli jube tüütu sellega internetis olla ja pealegi tegelikult keegi minuga ei tahtnud parasjagu rääkida ka. lasingi neil olla terve tunni omaette, kõik tegid usinasti tööd ja jätkasid ka järgmises tunnis, kuigi neil oli juba koolipäev läbi. sain ilusad plakatid ja homme panen seinale. ega ma nende peale väga kuri saanudki olla, sest vahepeal saatis üks õpilane mulle portree, mille ta oli minust joonistanud ja siis olin hoopis rõõmus.
küll aga otsustasime meisterdada telefonide jaoks miskise karbi vm hea koha, kuhu neid iga tunni alguses hoiule saaks panna, et isegi siis, kui näiteks vältevaheldus väga huvitav ei tundu, ei haaraks käsi kohe kotist telefoni.
kuigi kõik klassid on täiesti oma nägu ning erinevad üksteisest nagu öö ja päev, siis alguses oli kõige raskem ikka kuuendikega, kes on mulle küll väga armsad, kuid täielikud sulid ja laiskvorstid. kuid viimasel ajal on hakanud pead tõstma seitsmendike puberteet. küll see on kole haigus!
jõulud tõid mõnele uue telefoni, mille esmasest vaimustusest pole siiani üle saadud. teisel on raske mõista, miks tuleb reeglid kirjutada vihikusse, kui enda näol on tegu fotograafilise mäluga inimesega ning kõik nagunii puhtalt hetkeks pilgu heitmisega meelde jääb. hinded seda kahjuks ei kinnita. siis veel nii- ja naasugused inimesed ja ongi kena kompott. kuigi esimestel veeranditel paistis just kui päris hästi nendega minevat, siis ajapikku hakkas raskemaks muutuma klassi tähelepanu püüdmine. ikka oli kellelgi vaja telefoni näppida, teisel pinginaabrit kiusata, kolmandal avoni ajakirja sirvida, neljandal oli oluline teada saada, mis on pastaka sees. jõudsime sinnamaani, et iga kord, kui mina rääkima hakkasin, leidis keegi, et võib ka rääkida ja nii me kooris õppisime ja õpetasime.
täna istusin maha ja kui tund algas, võtsin telefoni näppude vahele ja nii ma siis olin rahulikult ning midagi ei öelnud. läks umbes pool minutit, kui teatati mulle, et TUNNI AJAL ON TELEFONI KASUTAMINE KEELATUD ja viidati lausa kleepsule mu selja taga, mis seda peaks tõestama. ei osanud arvata, et see kleeps ainult õpetajatele mõeldud on, sest varem pole see küll ühtegi õpilast heidutanud telefoni järele haaramast. ütlesin, et mul on ülimalt oluline vestlus sõbrannaga praegu pooleli, palju olulisem kui see tund, kuid teeme konsultatsiooni ajal tunni järgi.
alguses ei saanud keegi aru, istusid edasi ja mõni võttis endalegi telefoni. nii me siis ajasime tähtsaid asju kirjanduse tunnis. üllatusin, et eriti ei protesteeritud selle vastu, et ühe tunni istume niisama ja teisel hakkame tööle. võib-olla nad ei saanud minust lihtsalt aru. olin ma siis seal nii istunud rahulikult mõnda aega, kui üks õpilastest välja küsis ja A3 paberiga tagasi tuli (nimelt oli meil lõpetada rühmatöö. eelmisel tunnil jagasin erinevaid filosoofilisi küsimusi, millele nad siis oma rühmas vastuseid pidid leidma ja plakatiteni ei jõudnudki). kutsus rühma kokku ja hakkasid joonistama.
teised alguses istusid niisama, kuid mõne aja pärast läksid muretsesid endale ka paberid ning hakkasid samuti iseseisvalt tööle. panin ka telefoni käest ära, sest tegelikult oli jube tüütu sellega internetis olla ja pealegi tegelikult keegi minuga ei tahtnud parasjagu rääkida ka. lasingi neil olla terve tunni omaette, kõik tegid usinasti tööd ja jätkasid ka järgmises tunnis, kuigi neil oli juba koolipäev läbi. sain ilusad plakatid ja homme panen seinale. ega ma nende peale väga kuri saanudki olla, sest vahepeal saatis üks õpilane mulle portree, mille ta oli minust joonistanud ja siis olin hoopis rõõmus.
 |
| sain kingiks |
küll aga otsustasime meisterdada telefonide jaoks miskise karbi vm hea koha, kuhu neid iga tunni alguses hoiule saaks panna, et isegi siis, kui näiteks vältevaheldus väga huvitav ei tundu, ei haaraks käsi kohe kotist telefoni.
Tellimine:
Postitused (Atom)