hariduspoliitika maakoha moodi

Jagan näpunäiteid, kuidas korraldada maakohas haridust. Tegemist on testitud variandiga, seega ei tohiks olla hirmu, et plaan läbi kukuks. Kindlasti pean oluliseks mainida, et sarnased võtted ei pruugi toimida Tallinnas või Pärnus, kuid väga häid tulemusi on näidanud näiteks 2017 elanikuga kohas.

1. Esimese asjana on vaja avastada, et koolis hakkab lapsi vähemaks jääma. Kindlasti süüdistada selles kooli ja õpetajaid, sest miks muidu lapsi nii vähe oleks!

2. Kuna õpetajad lapsi eemale peletavad, tuleb vastukaaluks pakkuda erinevaid hüvesid (näiteks tahvelarvuteid). Kui kolm last otsustavad, et tasuta kraam on väärt jubedaid õpetajaid, on põhjust rõõmustamiseks.

3. Vallandada ja sundida vaikima kõik, kes julgevad väita, et ehk pole sellises kohas keskkoolil enam mõtet. Süüdistada kooli ja õpetajaid, et nad on nii negatiivselt meelestatud ja seetõttu lähevad lapsed minema.

4. Vallandatud direktori asemele saab alati palgata suvalise inimese, kes üldse asjadest midagi aru ei saa. See on väga oluline, sest nii läheb tähelepanu õpilaste arvult hoopis mujale. Samuti on hea omada vähemalt üht liitlast seal kohutavas ussipesas. 

5. Kui suvaline inimene mingil põhjusel direktori töökohustustega hakkama ei saa, tasub süüdistada kooli ja õpetajaid. Selleks on erinevaid võimalusi. Lollikindla ja järeleproovitud variandina võiks hakata õpetajaid vallandama, klatšima, ähvardama. Siiski soovitan leida laiemat kõlapinda. Ehk töötab kohalikus ajalehes mõni sõber, kes on nõus igasuguseid närvihaigeid hüüdlauseid artikli pähe avaldama? Kindlasti ei tohiks sellist võimalust raisku lasta! 

6. Proovi kolmandal aastal kolmanda direktoriga. Kui üks leiab, et kümne õpilasega keskkoolil pole mõtet, teine aga, et probleemi nagu üldse pole ja teeme kõik hästi atraktiivseks, kuid ei saa siis hoopiski millegagi hakkama, tasub alati loota, et kolmas on parem. 

7. Samal ajal peaks ikkagi süüdistama ka õpetajaid (kindlasti ka meedias), et nad ei oska õpetada, on kohutavad inimesed ning kõik õpilased põgenevad nende eest ära. Võib muidugi tunduda, et on veidi piinlik iga nädal ajalehes kisada, kuid see pole tegelikult nii. See pole üldse piinlik ega naeruväärne! 

8. Kui ise ka enam aru ei saa, mis algsed eesmärgid keskkooliga olid, võib alati võtta ajutiselt uue suuna, näiteks plaanida koolimajja lasteaia avamist. Proovida tasub korraks ka õpetajaid moosida ja pakkuda neile võimalust vabade tundide ajal hoopis lasteaias töötamist (kui see ei toimi, vt punkt 7). 

9. Suures segaduses võib tõesti meelest minna, milliste põhimõtete pärast on kisa mitu aastat toimunud, aga sellest pole midagi. Nüüd tuleb väga tähtis punkt (peaaegu sama tähtis kui 7. punkt). Kuigi oled kolm aastat võidelnud keskkooli eest ja lubanud seda iga hinna eest säilitada, võta vastu otsus muuta kool põhikooliks (või lasteaed-põhikooliks?). Kindlasti ei tohi geniaalsest plaanist informeerida kooli juhtkonda (sest rõve ussipesa) või hoolekogu (sest ma ei tea miks). Las õpilased, kellele nädal aega tagasi plaksutati, et nad valisid kodukoha kooli, loevad ajalehest, et 

"2017/2018. õppeaastal ei toimu koolis õppetööd 10. ja 11. klassides.
2016/2017. õppeaastal kooli 10. klassi lõpetanud õpilastel võimaldatakse õpinguid jätkata 2017/2018. õppeaastast maakonna mõne teise gümnaasiumi 11. klassis, kompenseerides lisandunud õppekulud."

10. Ära unusta süüdistada õpetajaid, et nende pärast tehakse koolist põhikool. 

Tean, et praegu on aktuaalne hoopis haldusreformid ja presidendivalimised, kuid viimane on loodetavasti varsti möödas ning oleks aeg koolivõrku korrastama hakata. Miks mitte võtta eeskujuks selline näide, mis on juba järeleproovitud ja seega igati toimiv.